Tallinna linnal tuleb täna julgelt laenata

Tallinna volikogu otsustas emiteerida sel aastal võlakirju 480 miljoni krooni eest. Vastavalt ekspertarvustustele kujuneb laenu hinnaks koos kuludega 7,53 protsenti. Emissoonisumma tagasimaksmine toimub alates järgmisest aastast kolme aasta jooksul. See on hea uudis.

Veel vahetult enne seda otsust arvati volikogu rahanduskomisjonis, et piisab 360 miljonist. Ka täna arvavad mitmed, et emissioonimaht kinnitati liiga suurena. Olen seisukohal, et mahu suurendamine oli õige. Tallinna arengukava näeb ette investeeringuid kuni sajandivahetuseni mahuga ca 250 miljonit krooni aastas. Minu meelest on arengukava pigem tagasihoidlik kui ülepakutud. Mitmeid hädavajalikke investeeringuid ei tohi hajutada mitme aasta peale, vaid tuleb teha nüüd. Iga kaotatud päev (liiklusummikutes kaotatud aeg, trassidest liiva voolav vesi, soojuskaod jms) tähendab kasutuid kulutusi meile kõigile.

Linna tänane eelarve ei võimalda investeerimist arengukavas ettenähtud mahus. Järgnevate aastate eelarved on kindlasti suuremad juba ainuüksi jätkuva inflatsiooni arvel. Seega tuleb täna julgelt laenata, saadud raha otstarbekalt kasutada ja homme tagasi maksta. Oletades, et eelolevate aastate hinnaindeksi kasv on ligikaudu 20 protsenti aastas, võib 7,5protsendilist laenu pidada vastuvõetavaks.

Laenamise vastased esitavad küsimuse, kas meil on õigus võtta täna laene ja jätta nende maksmine järgmisele põlvkonnale. Praegusel juhul maksame me ise laenu tagasi kolme aasta jooksul. Kuid esitatud küsimusele lisaksin teise küsimuse. Kas meil on õigus laene mitte võtta, mitte investeerida, raiskamist jätkata ja pärandada järeltulijatele lahendamata probleemide mäe.

Nimetamisväärne laenusumma ei olnud ainus hea uudis. Konkurents emissiooni korraldamise õiguse eest kahe tuntud firma vahel viis tulemuseni, et laen saadakse märksa soodsamalt, kui esialgu loodeti.

Hea uudis on ka see, et laenatud vahendid kulutatakse eeskätt tänavate ja teede väljaehitamisele. Tulemused peaks näha olema juba järgmisel suvel. Samas tahaks naljaga pooleks väita, et mida rohkem üks suur linn investeerib liiklussõlmedesse, seda enam tekib liiklusummikuid. Sellepärast tuleks linnavalitsusel leida vahendeid ja kasutada neid linlaste liiklemisharjumuste muutmiseks, alternatiivsete liiklemisvõimaluste pakkumiseks. Miks mitte investeerida mitmekorruseliste parklate maa-alade ettevalmistusse ja avada roheline tee nende ehitamiseks eravahenditega. Miks mitte kiiresti välja ehitada liinibusside eelisrajad. Enam tuleks piirata autode kasutamist kesklinnas, propageerida jalgsi käimist ja jalgrattaga sõitmist. Kokkuvõtlikult -- täiendavalt tuleks investeerida liiklemise kultuuri.

Heade uudiste kõrval on ka muret tekitavaid. Kuigi arengukava kohaselt on suuremad investeeringud ette nähtud sooja- ja veemajandusse, on need valdkonnad selle laenu kasutamise nimekirjas tagaplaanil. Tean, et vee- ja soojamajandusse on juba laenatud ja investeeritud, aga lausa hädavajalik oleks seda teha palju enam. Ilmselt ei ole õige levinud seisukoht, et need alad teeme korda vahenditega, mis laekuvad järjest kerkivate tariifide kaudu. Suur osa peredest kardab juba praegu arvete saabumise päeva. Tahaks teada, kui suurt edu ja missuguste ressurssidega saavutame nendel aladel lähiaastatel.