Hea kujundus aitab müüa

Disainmööbli tootmisega tegeleva ASi T&T Mang üks omanikke ja peadisainer Tiina Mang räägib, et seni, kuni on ostjaid, ei pea mööblifirmad oma toodangu kujundamisega eriti pingutama. Eestlased on aga kiiresti areneva mõtlemise ja hea maitsega ning vaevalt, et nad seda vana rämpsu, mida ka välismaalt siia suure hooga toodi, lasevad endale kaua pähe määrida, lausub Mang.

Tiina Mangi abikaasa Toomas, kes on teine perefirma osanik, kinnitab, et disainmööblile on Eestis praegu tohutult turgu ja firma jõuab vaevu ära teha selle, mida sisearhitektid välja pakuvad.

Viimasel ajal on lisaks tarbijale mööbli välimuse ja kujundusliku kvaliteedi suhtes nõudlikumaks muutunud ka tootjad ise. Kui eelmise aasta lõpus toimunud mööblimessil võis tõdeda, et mööbli kujundamisega tegeleb Eestis tõsiselt vaid kolm-neli firmat, siis eelmisel nädalal messil «Kontor ja interjöör» oli mööbli kujunduse osas pilt parem.

Sisustusarhitekt Katrin Kask räägib, et Eesti turg on nii pisike, et kui siin toota mööblit sooviga kasumit teenida, siis peab lisaks kohalikule turule kindlasti orienteeruma ka ekspordile. Hea kujundus on aga eelduseks, et läänes üldse mööblit müüa, märgib Kask. Tema loodud metallmööbli kollektsioon sai sisearhitektide liidu eelmise aasta vormipreemia.

Arenenud riikides oskavad firma omanikud või juhid öelda sisekujundajale lähteülesande, millisele turule ja mida üldises plaanis toota soovitakse, ütleb Kask. «Väikefirmade eeliseks on, et nad saavad kiiremini reageerida turumuudatustele ja uutele suundadele ning saavad panna suuremat rõhku kujunduse uudsusele,» sõ-nab ta.

Kask toob Eesti mööblifirmadest kujunduse poolest esile firmad T&T Mang, Thulema, Standard, Wermo, Tarmeko, Nõmme Puusepp ja Formo.

Formo on sisustusarhitektide liidu aastapreemia saanud torumööbli tootja, kelle kollektsioon oli väljas ka jaanuaris toimunud Kölni mööblimessil.

Eesti ühe suurema mööblifirma ASi Marlekor peadisaineri Maile Gründbergi sõnul pole mööblifirmade ja kujundajate vahel erilist koostööd. «Ilma oma disainita pole mööblifirmadel tulevikus enam midagi teha,» tunnistab ka Gründberg.

Toomas Mang on veendunud, et nii lihtsat mööblit nagu Eesti mööblikauplused on täis, ei ostaks näiteks Itaalias keegi. «Itaalia mööblifirmad kujundavad kogu maailma disaini näo,» sõnab ta.

Katrin Kase sõnul võib seisneda põhjus, miks kohalikud mööblifirmad on pööranud vähe tähelepanu mööbli kujundamisele, selles, et firmad pole teadvustanud kujunduse kasulikkust. «Põhjus võib olla ka see, et osa firmasid on jäänud lääne mööblifirmadele alltöövõtjateks ja ei üritagi kaugemale püüelda,» lisab Kask.

Tiina Mang on seisukohal, et alltöövõtt on libe tee, mida mööda saab ainult nii kaua minna, kuni Eestis leidub odavat tööjõudu. Inimesed tahavad aga paremini elada ja suuremat palka saada ning sellepärast on allhanketööde tegemine Mangi sõnul vaid hetke märksõna.

Kui mööblifirma soovib ajaga kaasas käia ja tahab, et tema toodangut sobiks ka välisturule pakkuda, siis on mööbli kujundamisega tege-lemine vältimatu, on Mang veendunud.

Mööblidisainer lisab, et kui Eesti tootjad soovivad ajaga kaasas käia ja teistele konkurentsi pakkuda, siis tuleb firmasse kindlasti luua mööblikujundaja ametikoht.