Kui kommunistid võidavad

Zjuganovi Davosi majandusfoorumil näidatud nägu oli mõeldud eranditult välismaiseks tarbimiseks, siseriikliku nõudluse rahuldamiseks on kommunistlik partei formuleerinud järgmised ülesanded:

? muuta maa majanduskurssi;

? tõsta miinimumpalka, pensione, stipendiume ja toetusi;

Kui kommunistid väljakuulutatud majanduskurssi siiski teostama asuksid, oleksid tagajärjed hukatuslikud. Riigil tuleks karilt päästa tööstussektor, mida on 1991. a järel tabanud järsk langus ja mis konkurentsi kõrvaldamise korral veelgi süveneks. Maksta tuleks lubatud, kuid riigile ülejõu käivat sotsiaalabi raha ning toetusi. Siseriikliku äraspidise hinnasüsteemi rakendamisega lämmatataks väliskaubandus ning tühjendataks poeletid importkaupadest. Kodumaine kapital voolaks riigist välja ning välismaine jääks tulemata. Peale selle satuks keskvalitsus konflikti riigi jõukamate linnade ja piirkondadega, mis on enesele viimastel aastatel kindlustanud märkimisväärse poliitilise ja majandusliku autonoomia, millest niisama lihtsalt ei loobuta. Samuti võib kiusatus raha trükkida muutuda vastupandamatuks.

Kõige kurvem on taoline stsenaarium nüüd, kus halvim Vene reformides näib olevat möödas. Majandus ilmutab taas kasvutendentsi, inflatsioon on alanemas ning rubla tugevnemine on suurendanud palku (dollarites väljendatuna).

Poleks nad kommunistid, vaid sotsiaaldemokraadid, kellena paljud neid näha sooviksidki, ning kui nad vaid ei takistaks üleminekut turumajandusele, võiksid nad majanduse toibumist rahulikult pealt vaadata ning parteile kuulsust lõigata. Kuid ajaloo ning ideoloogia taak võib osutuda liiga raskeks --mitte marksismi koorem üksi, vaid autoritaarsuse, natsionalismi, revan?ismi ja interventsionalismi koorem, mis on leidnud kollektiivse kehastuse Gennadi Zjuganovi isikus. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996