Näidismehed

Gunnar Dudkin, Tiit Veeber... -- nimekirja lühemat või pikemat aega vanglalobi maitsnud prominentsematest isikutest võib tublisti pikendada. Väidetavad patud on kõigil erinevad. Siduvaks nimetajaks on aga politsei või kohtuvõimu rangus, mille ühe põhjusena võib tuua ühiskondliku tellimuse. Rahvas tahtis verd ja patuoinaid näha, saagu siis.

Tallinna linnapea Jaak Tamm võib saada isikuks, keda nuheldakse kõikide Eesti linnapeade ja munitsipaalbürokraatia poolt linnavaraga tehtud trikkide ja vägitegude eest ning kes seatakse hirmutuseks teistele kolleegidele.

Tamm oli üleeilsel pressikonverentsil harvanähtavalt elevil, teades , et korteriafääris võivad talle saatuslikuks saada nüansid, mis tavakodaniku puhul mingit rolli ei mängigi. Oleks oodanud kindlamat esitust. Näiteks ei mäletanud Tamm korterit remontinud firma nime. Firmale oldi võlgu enamus 350 000kroonisest remondiarvest. Samuti väitis Tamm, et ei teadnud midagi korteri ostnud firma taustast. Iseenesest polegi neis selgitustes midagi kriminaalset, kuid vastamata küsimused tekitavad tavakodanikus mulje, et ju seal taga midagi on.

Tamme süüdistused teda süüdistanud linnavolikogu liikmete kohta panevad esialgu suud maigutama. Press ootas midagi paremat, kui loopimiseks juba läks. Nüüd aga kukkus välja umbes nii, et mis te nüüd minust, aga vaadake, mis teised teevad. Kusjuures eriti nagu midagi ei teegi.

Tammel on ühes asjas aga õigus. Juhtumi taga on lähenevad valimised. Nii nagu mujal maailmas, kistakse ka Eestis sel puhul luukered kapist välja. Ja väga hea. Samas aga ei tohi ühest iseenesest väikesest juhtumist teha suurt näidisprotsessi, lootuses, et see mõjub teistele meeridele. Mis on poliitilistele oponentidele lubatud, pole lubatud sõltumatule kohtuvõimule ja politseile.