Vastab erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet
Ma arvan, et see ei ole vajalik. Kontsessioonilepingu sõlmimise peale on vajalik minna sellisel juhul, kui sektor on igaveseks nn loomuliku monopoli situatsioonis. Elektrijaamad ei jää väga pikaks ajaks loomuliku monopoli seisundisse, sest selles sektoris on võimalik luua konkurents kas uute elektrijaamade ehitamise või elektrienergia impordi teel.
Sellepärast ei ole kontsessioonileping Eesti Energia puhul põhjendatud. Põhjendatud oleks see rohkem RE Eesti Raudtee erastamisel ja võib-olla ka osa RE Tallinna Sadam rajatiste erastamisel. Kindlasti on kontsessioonilepingu teel erastamine võimalik. See läheneb vähem lõppeesmärgile, mida me tahame saavutada, et oleks tagatud vaba konkurentsi tingimused.
Ei ole. Nende nõudmine ettevõtte struktuuri seisukohast on meile vastuvõetav ja seisneb selles, et aktsiad jaotuvad nende kui täiendava investori ja Eesti riigi vahel. Sellist varianti oleks kasutatud ka siis, kui erastamine ei oleks toimunud ühisettevõtte loomise teel, vaid oleks kuulutatud välja avalik konkurss. Ka siis oleks Eesti Energia tõenäoliselt erastatud aktsiakapitali laiendamise teel.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seda lõplikult otsustatud veel ei ole. Ma olen mõnel korral öelnud, et moraalne lubadus on teisele poolele antud. Kui teine pool on nõus samade tingimuste juurde jääma, mida ta on avalikult välja öelnud, siis on hiljem Eesti riigil veidi raske öelda, et kahjuks meile nüüd teie pakkumus enam ei sobi.
Ei ole. Selle põhjus võib olla, et ameeriklased on avalikult numbritega välja tulnud. Need numbrid on aga ka Euroopa mastaabis muljetavaldavad. Ma olen sellest investeeringust (250 miljonit dollarit) oma kolleegidega Euroopas rääkinud. Nad arvavad, et see on suur number, mille ameeriklased on välja käinud.
Ma arvan, et see ei ole hädavajalik. Riik ei pea omama aktsiate kontrollpakki, kuna ta saab oma energeetikapoliitikat viia läbi ka aktsiaseltsi kaudu, mis hakkab omama kõrgepingevõrke. Kui elektritootja tingimused ei vasta Eesti riigi ja tarbijate ootustele, siis saab riigile kuuluva kõrgepingevõrgu kaudu elektrit importida.
Kindlasti on välisinvestoril nii suurt investeeringut tehes vajalik kontroll juhtimise üle. Selle võib fikseerida nii, et mõlemale kuulub 50 protsenti aktsiatest ja asutamislepingus on klausel, et juhtimise otsustes on ameeriklastel suurem sõnaõigus. Teine võimalus on, et ameeriklastele kuulub kohe 51% või enam aktsiaid. Mina ei usu, et nii suuri investeeringuid tehakse vähemusaktsiate omamiseks.
Parem, kui see nii ei oleks. Ma arvan, et kui ühisfirma loomisest saab asja, siis tuleks asutamislepingus näha ette, et riigil on õigus aktsiaid vabalt võõrandada.
Kuna aega väga palju ei ole ja seaduste ning reguleerivate normatiivide vastuvõtmine võib võtta kauem aega, kui on mõistlik oodata, siis tuleks ettevõte vähemalt kolmeks osaks jagada.
Need oleksid energiatootmine, kõrgepingeliinid ja jaotusvõrgud. Elektritootmise osa saab lahenduse aktsiakapitali suurendamise teel ühisettevõtte loomisega. Kõrgepingeliinid peaksid jääma riigi omandusse, et reguleerida turusituatsiooni Eestis. Jaotusvõrkudest tuleks teha kuni kolm ettevõtet, kes hakkaksid elektrit ostma ja vahendama tarbijatele.
Ei ole. AS Eesti Gaas on esimene. Aga kui see ühisettevõtte variant käiku läheb, siis võib Eesti Energia nendest viiest infrastruktuuri ettevõttest, mis on erastamisprogrammis, küll esimene olla.
Hetkel kuum
Hoiatusmärgid olid õhus aastaid tagasi
Artikkel jätkub pärast reklaami
Erastamisprogrammi järgi tuleb 1. juuliks valitsusele esitada ettevõtete kavad, mille alusel hakkab erastamine jätkuma. Momendil on meil kõige tähtsam ülesanne, et need kavad saaks ministeeriumite ja erastamisagentuuri vahel, nii palju kui võimalik, kooskõlastatud.
Ei saa välistada, et nii võib mõnel juhul minna, aga erastamisagentuuri positsioon on üldjuhul selline, et nii palju, kui on vähegi võimalik, tuleks korraldada avalikke konkursse.
Loomulike monopolide erastamisel peab olema seadusandlik baas ja mingi kontroll, et monopol ei kuritarvita oma positsiooni. Seaduste puudumine võib olla argument, mis võib kallutada ühisettevõtte loomise poole. Lepingus on võimalik neid küsimusi kiiremini lahendada, kui seaduste ettevalmistamise ja vastuvõtmise käigus.
Ei ole. Ja ei saagi hästi olla, sest ei ole täpselt teada need tükid, millele võiks pakkumust teha.
Sellepärast olen ma ka veidi positiivsemalt häälestatud, sest tavaliselt suhtub erastamisagentuur ühisettevõtete asutamisse kahtlusega, kuna siis ei korraldata konkursse. Ma olen selle firma esindajatega mitu korda kohtunud ja nad on valmis küllaltki suuri riske enda peale võtma ja on valmis küllaltki suuri investeeringuid tegema tingimustes, kus tulevik ei ole päris selge.
Teisest küljest on Eesti Energia puhul investori jaoks olukord natukene selgem kui mõne teise ettevõtte puhul. Oluliselt keerulisem on asi näiteks Eesti Raudteega.