Depositooriumist on jõutud börsini

Otsides võimalusi oma raha optimaalsemalt kasutada, seisavad suurte summadega opereerivad finantsjuhid tihti valiku ees, kas investeerida käibekapital lühiajaliselt aktsiatesse või rahulduda kommertspankade poolt pakutavate deposiitide intressidega. Järjest sagedam otsustamine väärtpaberite kasuks näitab, et Eesti väärtpaberiturg hakkab tegelikkuses käivituma.

Käivitumas on uus institutsioon -- Tallinna väärtpaberibörs, mille eelkäijaks võib lugeda 1994. aasta kevadel Eesti kommertspankade, Eesti Panga, rahandusministeeriumi ja Hüvitusfondi ettevõtmisel loodud Eesti väärtpaberite keskdepositooriumi.

Selle loomiseni olid kommertspangad püüdnud igaüks omal käel luua oma väärtpaberite depositooriumi.

Keskdepositooriumi käivitamine kestis tarkvara kohandamise ja reeglite väljatöötamise tõttu 1994. aasta sügiseni. Tolle aja kohta edumeelseteks otsusteks tuleb lugeda ülekannete kiirust T+3 (väärtuspäevaks kujunes tehingule järgnev kolmas pangapäev) ning dematerialiseeritud väärtpaberite eelistamist.

Keskdepositooriumi käivitumine oli suurepäraselt ajastatud, sest juba 1995. aasta algul alustati esimeste riigiettevõtete erastamist aktsiate avaliku müügi teel ning alternatiivne tsentraalne väärtpaberiomanike register puudus.

Et keskdepositooriumi eesmärk on eelkõige väärtpaberiomanike registri pidamine, siis on loomulik, et suurenev väärtpaberite käive ja välisinvestorite aktiviseerumine tingib vajaduse uue institutsiooni järele, mis looks väärtpaberitega kauplemisel kindla korra (reglemendi) ning sätestaks investorite kaitsel täiendavaid meetmeid.

Paljusid valdkondi ei suuda senised seadusandlikud aktid (väärtpaberituru seadus, äriseadustik, rahandusministeeriumi määrused) reglementeerida. Seega on äärmiselt vajalik, et väärtpaberituru kutselised osalised looksid institutsiooni, mis kehtestab kauplemise, turu informeerimise ja ärieetika reeglid. Neid valdkondi on reglemendi ja lepingutega organisatsiooni siseselt märksa kergem korrastada kui seadusandlike aktide kaudu.

Ülaltoodut on mõistnud enamik väärtpaberituru kutselisi osalisi, kes asutasid 1995. aasta aprillikuus Tallinna väärtpaberibörsi. Tavakodanikule võib tunduda, et järjekordselt on loomisel üks bürokraatlik institutsioon.

Tegelikult ei ole börs liigne ka samale kodanikule, kes praegu saab vaid loota, et erinevate institutsioonide poolt pakutavad väärtpaberite noteeringud nende avaldamise päeval ka kehtivad. Ilmneb ju sageli, et ajalehtedes reklaamitud noteeringud on vananenud või kauplemisobjekt puudub hoopiski. Samuti ei hiilga ka mitmed tuntud emitendid oma finantstulemuste avalikustamisega või kui avalikustavad, siis hilinenult, nii et tormiline aktsiatõus on aset leidnud juba toimunud sisemise infolekke alusel.

Problemaatiline on ka turukõlblike väärtpaberite kajastamine raamatupidamises. Kui ettevõte soetaks likviidseid väärtpabereid, peaksid need olema kajastatud turuhinnas aruande esitamise seisuga.

Ilma börsil kujunenud hinnata on aga väärtpaberi turuväärtuse leidmine kunstlik, soetushinnas kajastumine aga ei pruugi anda bilansist tõest pilti.

Mitmete välisinvestorite nõudeks nende poolt soetatavatele väärtpaberitele on, et need oleksid noteeritud börsil. Börs meelitab oma tegevusega kohale täiendavalt investoreid ja aitab kaasa börsil noteeritud ettevõtete uusemissioonidele.