19. mai 1996
Jaga lugu:

Madalad üüritariifid takistavad erastamist

Turumajandusel baseeruvas õigusriigis tuleb natsionaliseeritud varad endistele omanikele või nende järglastele maksimaalselt tagastada. Nõukogude korra ajal doteeris riik väga suurel määral eluasemega seotud kulutusi. Hiljem, hindade massilise vabastamise ajal, millegipärast üüritariife ei vabastatud. Nii tekkiski pettekujutlus madalate üüride võimalikkusest.

Korteri erastamine nende elanikele oli riigile mugav lahendus. Praktiliselt oli see kinkimine, sest erastamine EVPde eest toimus sisuliselt sada korda odavamalt paneelmajakorterite turuhinnast. Kesklinnas asuvate ja individuaalprojektide järgi ehitatud majade korterite ning ühele kuni kahele perele kuuluvate elamute puhul on vahe kolmesajakordne ja suuremgi.

Muidugi solvusid tagastatavates majades elavad üürnikud, kuna neile ei loodud samaväärseid võimalusi EVPde kasutamiseks. Üürnikke võib lohutada vaid sellega, et ka omanikud kaotasid sõja, okupatsiooni ja möödunud viiekümne aasta jooksul oma hoonete kaotuse ja lagunemise tõttu.

Suur hädakisa järgmise aasta 1. juulist üürilepingute lõpetamise ja üürnike väljatõstmise ümber on üldiselt ikkagi vaid kortereid erastada soovijate demagoogia. Ükski omanik ei saa ega taha hoida korterit tühjana, sest siis see kas lõhutakse või pannakse põlema. Rääkimata saamata jäävast vähesest üürist. Teisiti on muidugi üürnikega, kes ei täida üürilepingut.

Ei põhiseadus ega hinnaseadus luba kohalikul omavalitsusel eraomanikele üüri piirmäärasid kehtestada. Seega on need piirmäärad kehtetud. Mart Laari valitsus kehtestas oma 1993. aasta 12. augusti määrusega üüritariifide järk-järgulise korrastamise programmi, mille järgi praeguseks peaksid need olema vabad. Selle aasta 1. jaanuarist oleks tulnud arvutada üürisummasse ka amortisatsioon.

See kava ei realiseerunud. Hea oleks, kui üüride reguleerimise võiks turule usaldada enne sajandivahetust. Tänavu kataks kõik üüritariifi kuuluvad elemendid selline üür, mis oleks 20--25 krooni ruutmeetrilt. Minu majades korvas üür möödunud aastal veerandi kulutustest ja kui lisada amortisatsioon, siis vaid 18%. Et hoida majad elamiskõlblikud, on neile vaja samal tasemel remonti ka eelseisvatel aastatel teha. Iseasi, kas omanik leiab või suudab laenata remondiks vajaliku raha.

Kuna suurimad üürikulu elemendid on remondikulu ja amortisatsioon, siis pole otstarbekas arvutada üüri piirmäärasid omavalitsustes, kuna üürikulud ei sõltu oluliselt kohalikest oludest. Seda enam, et praegu on amortisatsiooni arvutamises palju segast. Korrastamata on tagastatavate elamute maksumuse kindlakstegemine. Vara tagastamisel ei fikseerita reeglina selle tegelikku maksumust. Aus ei ole ka valitsuse eelmise aasta 28. veebruari määruse nõue, et omanik telliks ümberhindluse eksperdilt või audiitorilt. Ümberhindlus, mille võiks vastavate tabelite ja maja jooniste olemasolul toimetada kohalikus omavalitsuses mõne minuti jooksul, läheb eksperdi juures maksma tuhandeid kroone ja kokkuvõttes tuleb see hüvitada üürnikul.

Paljud ei kujune kunagi omanikuks. Riik, kinkides korterid, lootis iseregulatsioonile, kuid tegelikult määrati suur osa elamufondi lihtsalt lagunema. Kui majavalitsus kandis veel mingit vastutust hoonete seisukorra eest, siis kinnisvara hoolduse ettevõte on huvitatud ainult oma tasku täitmisest. Enamiku elamute elanikud ei suuda kontrollida sellise firma kulutuste otstarbekust. On küllalt keerukas 180 korteriga maja koosolekul kokku leppida remondikulude olulises suurendamises. Kui katus läbi jookseb, siis on ju vähesed otseselt puudutatud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum