22 mai 1996

Kreditoorne võlg pole alati parim rahaallikas

Iga firma on huvitatud raha kiiremast käibimisest, sest see suurendab tema puhaskasumit ning avardab investeerimisvõimalusi. Eks seepärast olegi debitoorse ja kreditoorse võla probleemid finantsjuhtimises ühed kesksemad.

Üldjuhul kreditoorsel võlal ei ole hinda, pealegi mõne firma puhul moodustavad kõnesolevad võlad tema finantseerimisstruktuuris kopsaka summa. Tõepoolest, mis võib olla veel ihaldatum rahastamisallikas ühele firmale kui tasuta ringluses olev raha. Samal ajal aga näiteks lühiajalise laenu hind võib olla ligikaudu 18%.

See, mis ühele firmale on kreditoorne võlg, on teisele debitoorne võlg. Viimase kiirest laekumisest on huvitatud iga firma. Tänu sellele hakkab praegu ka Eesti firmade puhul müügitingimuste väljapakkumine üha enam levima. Paraku rakendusmajandusteoorias leiavad võimalikud soodustused ennetähtaegse tasumise puhul ning hinnaalandusest loobumise kulu (opportunity cost) väga pealiskaudset käsitlemist. Isegi firmade finantsdirektorid ei saa alati aru, millest nad ikkagi loobuvad, kui nad ei võta vastu teise firma poolt pakutavaid müügitingimusi, näiteks «2/10 kogu 30».

Üldistades eeltoodud seost valemiks, saame «a/b kogu c», mis tähendab, et klient võib maha arvata a protsenti, kui arve on tasutud b päeva jooksul, muidu aga tuleb arve maksta c päeva jooksul. Nagu näeme, müügitingimused määravad ära võimalikud soodustused ennetähtaegse tasumise puhul, soodusperioodi ja lõpuks kogu võlgnevus- ehk krediidiperioodi. Niisiis, müügitingimuste «2/10 kogu 30» puhul pakub müüja meile oma kauba 2% odavamalt, kui me tasume arve 10 päeva jooksul, muidu aga tuleb raha üle kanda 30 päeva jooksul.

Oletame, et teie firma finantsist ei süvene probleemi ja soovitab peadirektorile mitte pöörata tähelepanu pakutud tingimustele. Tähendab, te loobuksite hinnaalandusest ja tasute kauba eest lõpptähtaja saabudes, s.o 30. päevaks. Juhul, kui nii on otsustatud, saab oma raha kasutada rahulikult terve kuu jooksul ja pole vahendite nappuse puhul vaja võtta pangalt lühiajalist laenu. Teisalt aga hinnaalanduse kasutamata jätmine on iga kliendi jaoks loobumiskulu, mille täpne suurus leitakse seosest:

loobumiskulu = a:(1--a)x360:(c--b)

(tähistused on samad, mis ülaltoodud).

Meie näite puhul kujuneb loobumiskuluks 0,02:(1--0,02)x360:(30--10)=36,7%. Sisuliselt tähendab see, et kaheprotsendilisest hinnaalandusest loobumise aasta peale ümberarvestatud tingkuluks on 36,7%. Niimoodi kirjutatakse finantsjuhtimisteoorias, kuid peab kohe ütlema, et ega see jutt praktikas töötavale finantsistile eriti arusaadav küll ei ole. Seepärast otsime teisi teid asja selgitamiseks.

Niisiis, kui me ei võta müüja pakutud tingimusi vastu, siis loome maksetähtaja lõpuni omale kreditoorse võla, mille kui rahastamisallika aasta keskmine hind on 36,7%. Võrdleme seda hinda kergesti kättesaadava lühiajalise laenu hinnaga (milleks Eestis on ligikaudu 18%), siis tõdeme, et pakutud müügitingimustest loobumine oli täiesti põhjendamatu.

Meie uuringud on näidanud, et isegi pakutud müügitingimused «3/20 kogu 70», kus loobumise tingkuluks kujuneb 22,3%, on Eesti firmadele vastuvõetavad ja toovad kasu mõlemale tehingupoolele, s.o nii müüjale kui ka kliendile. Meie finantsistid peavad aga meeles pidama, et raharinglus ei talu tühimikke, mistõttu soodusperioodi lõpust kuni arve maksmiseni tuleb alati võtta lühiajaline laen. Antud juhul 70--20=50 päevaks.

Maailma äripraktikas on tüüpiline soodustus 1,5--10%, kusjuures soodusperioodiks on 10 päeva ning kogu krediidiperiood varieerub 30 päevast kuni 90 päevani. Siinjuures väärib tähelepanu asjaolu, et need tingimused on üsna püsivad harusiseselt, ehkki majandusharuti hälbivad nad oluliselt.

Hetkel kuum