Kui Kopli poolsaare tipus asuvasse Dekoili kütuseterminaali jõuan, viib juhatuse esimees Heino Luik mind kohe ruumi, kus asub täisautomaatne hollandi päritolu puhastusseadeldis terminaalis paratamatult tekkiva reostunud vee puhastamiseks.
Ivan Merkulov samast firmast on pikka aega enne Dekoili palgale tulekut töötanud mereinspektsioonis, seetõttu teab ta väga hästi kõiki põhjaranniku reostusallikaid. Ta on välja töötanud ka projekti, kuidas Soome lahte ja Läänemerd reostuse eest kaitsta.
«Selliseid seadeldisi oleks vaja enamike sadamate juurde üles panna,» teatab Merkulov oma firmas kasutatavatele puhastusseadmete le vihjates.
Dekoil on Eesti ja Taani kapitalil põhinev kütusetransiidi teenindamisega tegelev firma. Eelmisel aastal laadis firma oma terminaali kaudu ümber miljon tonni naftatooteid.
Dekoili terminaal asub endises Nõukogude armee kütuseterminaalis.
«See terminaal oli äärmiselt kehvas seisukorras, kui me selle endale saime,» ütleb firma peadirektor Valeri Melnikov.
Heino Luik sõnab, et kui kaitseministeerium mõni aasta tagasi konkursi kütusehoidla rendile andmiseks korraldas, oli Dekoili pakutud rendilepingus sees ka keskkonnakaitsealane tegevus. «Võib-olla oli see põhjuseks, miks just meie rendikonkursi võitsime,» lausub Luik.
Firma tellis tema sõnul keskkonnaministeeriumist põhjaliku ekspertiisi, mis maksis 100 000 krooni. Ekspertiisist lähtuvalt hakati ka terminaali rekonstrueerima.
Dekoil on nüüdseks keskkonnakaitsesse paigutanud mitukümmend miljonit krooni.
Dekoili peadirektori asetäitja tehnika alal Vladimir Dubnov lisab, et mitte kõik probleemid pole Dekoilil Kopli poolsaarel lahendatud. «Veel on reostusallikaid,» kinnitab ta kahe suitsumahvi vahele.
Dubnov märgib, et praegu töötab puhastusseadeldis kolm tundi ööpäevas, ehkki võiks töötada kogu ööpäeva.
Dekoil tahab vedada torujuhtme lähedal asuva sadamakaini, et hakata puhastama laevadelt pumbatavat pilsivett. «See projekt peaks valmima suve lõpuks,» ütleb Dubnov.
Hiljem võib tema sõnul tulla kõne alla ka, et Dekoili puhastusseadmetest käib läbi laevade ballastvesi.
Ivan Merkulov räägib ühest hiljutisest skandaalist -- kui Läänemerel olid sõitnud kolm tankerit, avastasid rootslased, et samal ajal oli tekkinud reostus. «Kõigilt kolmelt võeti analüüs, et leida süüdlane,» hoiatab ta ka Eesti laevnikke.
Heino Luik küsib retooriliselt, miks peaks ettevõte raiskama oma vahendeid keskkonnakaitseks. See võiks olla ju riigi asi ja riik peaks selle eest ka tasuma.
Samas ta vastab, et ettevõtlus peab ise enda järel reostuse ära koristama. «Järgmisena hakkame keskkonnakaitse teenuse pealt kasumit teenima,» väidab Luik.
Dekoili juhatuse esimees toob näite, et kui firma omale puhastusseadmed ostis, siis helistati ja küsiti, miks nad seda oma rahast tegid.
«Need, kes meile helistasid, ootavad ise ikka veel riigilt raha,» muigab Luik helistanute üle.
Jumal tänatud, kui riik annab kellelegi keskkonnakaitse otstarbeks raha, ütleb Luik. See on tegelikult juhuslik, lisab ta.
Ettevõtted peavad ise keskkonnakaitsega tegelema, eriti kütusefirmad, kes on sedavõrd võimsad, et raha puhastusseadmete ostuks leida, tõdeb Luik.
Kõikides riikides on plahvatuslikult kasvanud keskkonnakaitse vallas tegutsevate ettevõtete tegevus, teab Luik. Eestis tegutseb umbes 20 firmat keskkonnakaitsega, lausub Luik.
See, et Eestis ei ole reostus veel hukatuslikuks saanud, on tingitud tööstuse järsust allakäigust, mitte sellest, et midagi keskkonnakaitses oleks tehtud, leiab Luik.