Suuga ehitatud linn

Vastu suvepuhkusi on poliitikud usinasti hakanud mett valija moka peale määrima. Põhjus on ilmselge siililegi -- sügiseste kohalike omavalitsuste valimise eel ei piisa ju enam lihtsast cheese- või veidi peenemast vonk-naeratusest.

Riigikogule esitatud seaduseelnõude ja -parandusettepanekute hulk ja sisu tõotavad iga indiviidi elukvaliteedi olulist tõusu juba käegakatsutavas tulevikus. Nii on koalitsioon heaks kiitnud seaduseelnõu, millega pikendatakse üürnike õigust elada omanikule tagastatud majas veel kolm aastat. Ka tõstis valitsus küll elektri hinda, kuid mitte sel määral, nagu pakkusid tootjad ja hinnakomisjon.

Ka opositsioonis pole papist poisid. Isamaalastelt on juba pikemat aega menetlemises eelnõu, mille kohaselt arvestataks residendi maksustatavast tulust maha iga lapse kohta teatud summa. Liberaaltsentristid soovivad kergendada priimatõmbajate ja õllesõprade elu aktsiisimaksu muutmise teel. Lisaks sobitavad nad sõprust ettevõtjatega, rääkides ettevõtluse tulude maksustamisel regioonilisest eripärast ja brutokasumi suurusest. Samuti tahavad nad tõsta üksikisiku tulumaksuvaba tulu aastas 2000 krooni võrra. Reformistid pole jätnud ideed ettevõtluse tuludest vabastamisest.

Valijate rõõm isiklikku rahakotti rohkem kroone alles jätta lubavatest seadustest jääb aga sama lühikeseks nagu põhjamaa suvi. Kui valimised mööda saavad, pannakse ilusad ettepanekud taas kirjutuslauda alumisse sahtlisse järgmisi valimisi ootama. Muud ei jäägi poliitikutel üle, sest kihutuskõnede tuhinas lubatud seadusemuudatused ähvardavad riigi, sealhulgas poliitikuid sootuks rahata jätta. Valijad aga imestavad isegi, et on järjekordselt libekeelsetel jutumeestel lahkelt lubanud endal naha üle kõrvade tõmmata.