11. juuni 1996
Jaga lugu:

Reklaamiseadus kui poliitikute magus valu

Aeg-ajalt jääb mulje, et seadusi tehakse riigikogus selleks, et ajakirjandusel millestki rääkida oleks. Suur aitäh teile, rahvasaadikud! Kohe palju kergem hakkab.

Möödunud kevadest saadik on parlamendi komisjonide ja saali vahel rännanud reklaamiseaduse eelnõu. ASi Trio ja Kuku raadio juht Rein Lang on saanud sellest eelnõust kriitilis-opositsioonilist ainest mitmeks koduvabariigi elu käsitlevaks saateks.

Ning on ka põhjust, mille üle ironiseerida. Reklaamiseaduse algne idee oli piirata alkoholi, tubaka, prostitutsiooni, relvade, hasartmängude, vägivalla ja muu paha levimist.

Mida näiteks arvata seadusesätetest, mis panevad vastutuse reklaami sisu vastavusest tegelikkusele mitte reklaami andjale, vaid levitajale. Jube lugu küll, kui mõni auväärne päevaleht suletakse sellepärast, et ta avaldas oma esikaanel reklaami Vahemere päikselisel rannikul asuvast kuurordist. Põhjus: reisijat, kes kuurorti sõitis, tabas hoopis sompus ilm ja vihmasadu.

Iga meediaväljaanne peaks levitaja vastutuse mõtte seadusesõnaks saamisel panema tööle paarikümnepealise uurijate rühma, kes käiks ringi, uuriks ja tutvuks reklaamides öeldu tõepõhjaga. Eriti skisofreeniliseks muutuks töö kolleegidel ajalehtedes «Soov» ja «Kuldne Börs», mille igas numbris ilmub paarkümmend tuhat era- ja firmakuulutust.

Probleeme võib seaduseteks-tist leida muidki. Näiteks keelatakse ära varjatud reklaam. Pikemalt seletamata on selge, et selle sätte pinnalt tekib palju teravaid kohtuvaidlusi. Filosoofide põlvkonnad võivad tõusta ja hukkuda arutlustes, mis asi see varjatud reklaam ikkagi on, selgusele jõudmata. Kas näiteks ajalehes firma kohta avaldatud positiivset uudist võib pidada varjatud reklaamiks? Või seda, kui põlluveerel kaitsetollidest pajatav külamees hõljutab kaamerate ees pesuehtsat Marlboro sigaretti?

Arusaamatuks jääb Äripäevale see, miks keelab seaduseelnõu tubakareklaami, kuid kangeid alkohoolseid jooke teatud tingimustel ikkagi lubab reklaamida. Kas seadusetegijad leiavad tõepoolest, et viin on suitsust süütum?

Maksumaksja peaks tegema seaduseelnõu suhtes valvsaks ka reklaami järgi valvava riikliku asutuse rajamine, mis lõhnab raha ilmselgelt mõttetu kulutamise järele.

Selline on eelnõu kurb sisu. Veelgi kurvem on taust, mis eelnõu riigikogus selliseks on teinud. Väga raske on uskuda, et riigikogu majanduskomisjon, kes eelnõu eest on visalt seisnud, ei mõistaks, mida sellised parandused reaalses elus endaga kaasa toovad.

Pigem võib nende taga näha poliitilist mängu. Riigikogu koonderakonna fraktsiooni esimees Mart Siimann oli mäletatavasti omaaegse RTV juht. Seega tihedalt seotud eraõigusliku meedia huvide ning juhtidega.

Ka reformierakonna suhted viimastega pole just jahedad. Eriti kui pidada silmas endise ringhäälingute liidu esimehe Kristiina Ojulandi isikut.

Siit stsenaarium: panna eelnõusse palju selliseid punkte, mis selle väga vastikuks muudaksid. Nii saab eelnõu arutelu lõpmatuseni venitada lootuses, et esitajad eelnõust loobuvad. Alkoholi- ja tubakareklaam ei kaoks kuhugi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum