Reklaamiseaduse vajalikkus?

Meil on hetkel terve rida reguleerimata küsimusi reklaaminduse alal. Euroopa Liidus on reklaamiküsimused reguleeritud ja Eesti teatavasti pürgib ELi. Peale selle valitseb meil reklaamiturul palju anarhiat, mis ei ole vastuvõetav kõikidele ühiskonna liikmetele. Ühel pool on täiesti vaba, takistamatu ja kasutoova reklaami pooldajate huvid ja teine pool on näiteks õpetajad, arstid, lapsevanemad, kes sooviksid mõningate kaupade, toodete ja teenuste reklaami piiramist, mis nende arvates ei sobi ühiskonnakorraldusega kokku.

Küsimus ei ole reklaami piiramises, vaid katses töötada välja reklaamimise reeglid. Reklaamiseaduse eelnõus on tõepoolest sätteid, kus on reklaam keelatud, näiteks prostitutsioon. Kuid kui ühiskond areneb nii kaugele, et ta ei pea seda enam moraalivastaseks või sobimatuks, siis ta võib selle küsimuse ju legaliseerida. Reklaamiseadus on katse, majanduskomisjoni initsiatiiv on teatud mõttes Eesti ühiskondlikku mõtlemist ja hoiakut kompiv ettevõtmine, et selgitada välja jõudude vahekord. Reklaamiseadus on praegu veel täiesti toores.

Ei. Siin on kaks erinevat case'i. Kui reklaamiseaduse all mõeldakse reklaami piiramist, näiteks alkoholi ja tubaka, siis on see tegelikult ühiskonna otsustada. Selleks ei pea eraldi seadust tegema. See, kuidas mingi reklaami tegemist reguleerida, on äärmiselt keeruline ülesanne ja nii, et see toimima hakkaks, peaks see olema pikaajalise praktilise mehhanismi tulemus.

Kui kellelgi on mingi probleem, et tahab midagi reguleerida, siis tulekski tegeleda reguleerimisega. Ei ole aga vaja rääkida sellest, et tuleb seadusega keelustada reklaam, mis on vastuolus heade tavadega. Praegu on nn hea tava kirjutatud ümber seadusesse. Põhimõtteliselt on hea tava käitumis-õpik. Kui näiteks inimene tuleb uksest sisse, siis ta ütleb hea tava kohaselt «tere» ning seesolijad, ühiskond saab hinnata, kas tere oli heade tavade kohane või ei. Kui nüüd see võtta vastu seadusena, siis peab seadus väga täpselt defineerima, mis on sisenemine, mis on tere, jne. Reklaamiseaduse vastuvõtmine tekitab äärmiselt palju probleeme, millele praegu üldse ei mõelda. Minu mulje järgi on seda seadust tehtud sellise pilguga, et keegi ei tunnegi huvi, kas seda pärast vastuvõtmist täidetakse või ei.