Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vangerdusest
Koonderakonna poisid võivad nüüd minna kergema südamega suvepuhkusele. Reedesel erakonna kevadseminaril jõudsid koondmehed nimelt üksmeelele, kuidas rahustada maha valitsusliitu kuuluvaid ja kaitsetolle nõudvaid maaparteisid.
Koondmeeste ühist heakskiitu leidis peaminister Tiit Vähi geniaalne mõte hakata kaitsetolle nimetama miinimumhindadeks. Koondleksikas väljendudes hakata Euroopa Liidu nõutest ja koalitsioonilepingust lähtuvalt piiril toiduainetelt miinimumhindu nõudma. Õilis on seejuures seik, et kaitsetollid kuulutati koalitsioonisiseseks tabusõnaks. Aga teadis ju vanarahvas juba seda, kuidas hundiga tuleb ümber käia. Parem kui tema nime suhu ei võta. Siis teda justkui pole.
Kõik oleks ju ilus, kuid, oh õudust, muidu asjalike ja kompetentsete koondmeeste ridades leidus lapsesuu. Endine kultuuriminister ja praegune koonderakonna peasekretär Märt Kubo poetas, et «koalitsioonis ja mujal toimuv arutelu Eesti majanduse regulatsioonimehhanismide üle võib viia mõne aja pärast tasandustollide kehtestamisele». Eesti sisepoliitika oleks päris taevariik, kui siin rohkem sama siiraid mehi tegutseks.
Kuid olgu nüüd kaitsetollide nimetamisega lood kuidas on, asja olemus sellest ei muutu. Majanduslikust küljest ootab toiduturgu ees ikkagi hinnatõus. Kodumaiselt tootjalt töötlejad piima ja liha kõrgema hinnaga ostma ei hakka. Mitte kuidagi pole siinjuures garanteeritud see, et Eesti tarbija lauale ainult kõrgekvaliteediline toidukaup jõuaks.
Poliitilisest küljest võib loota, et maamehed tunnevad, et nende eneseväärikus on rahuldatud ja et neil on sügisestel valimistel hääletajaile midagi konkreetset ka öelda. Reformierakond peab otsustama, kas nõustub vaikselt selle otsusega või seisab liberaalse majanduspoliitika eest lõpuni.