30. juuni 1996 kell 22:00

Venemaa loobub valuutakoridorist

Alates tänasest hakkab Venemaa senise valuutakoridori asemel kasutama rubla libisevat valuutakurssi, mille kehtestab Venemaa keskpank ja mis arvestab rubla reaalset devalvatsiooni.

Mis mõte sellel muudatusel on? On teada, et valuutakoridori kitsastel raamidel, mille piires liikuda saanud rubla valuutakurss jäi tublisti inflatsioonist maha, oli täita kaks põhilist ülesannet:

esiteks, toetada rahvusvaluutat pärast musta teisipäeva toimunud rublakursi vaba langemist;

teiseks, muuta riiklike väärtpaberite turg valuutaoperatsioonidega võrreldes võimalikult tulusaks.

Rubla lahtikiskumine tegelikust hindade liikumisest moonutas turuorientiire ning, mis eriti ärevust tekitas, õõnestas ekspordiga seotud tootmisharude majandusstiimuleid. Ekspordist saadud valuutatulem ei katnud enam ära rublades tehtud kulusid. Ühtlasi tekkis oht, et ekspordist eelarvesse laekuvad valuutatulud hakkavad oluliselt vähenema.

Libisev kurss, mida Alek-sandr Liv?its nimetab ka kaldkoridoriks, on eelkõige järeleandmine eksportööridele. Rublakursi langus dollari suhtes kehtestatakse kuni aasta lõpuni keskmiselt poolteist protsenti kuus: minimaalne kuudevalvatsioon on 1,3% ja maksimaalne 3,1%. See on lähedane aasta lõpuks ennustatava kuuinflatsiooniga. Ja teisalt kehtestatakse aasta lõpuks dollari kurss rubla suhtes 5500 ja 6100 rubla piires. Ühtlasi võimaldatakse valuutat vabalt riigist välja viia. See aga tähendab rubla liikumist rahvusvahelise konverteeritavuse suunas.

Need on plaanid. Kuid riigi raske finantsseis võib sundida uut presidenti valijatele antud lubaduste lunastamiseks katma eelarvedefitsiiti uue raha trükkimisega. Ja isegi mõõduka inflatsiooni korral -- kuuinflatsioon näiteks viis protsenti -- hakkab rubla devalvatsioonikalle tunduvalt suurenema.

Rõhutan, et nähtuste niisugune objektiivne seos käib ka riikide kohta, kus hoitakse rahvusvaluuta püsikurssi, nagu näiteks krooni ja marga kurss 8:1-le, samal ajal kui sisehinnad tõusevad peaaegu kolmandiku võrra. Eksportööride kulud kasvavad vastavalt inflatsioonitempole, valuutatulem jääb aga seotuks märksa stabiilsemate maailmaturuhindadega. Seepärast ei ole juhuslik, et Eestis domineerib nii tugevalt import.

Eesti krooni «valvurid» paistavad olevat rahulikud, kuna krooni tugevusvaru (sise- ja välisturuhindade vahe) näib olevat veel küllaldane.

Kuid mida peavad tegema eksportöörid? Kas tuleks nende huvides krooni devalveerida? See aga tähendaks, et elanike hoiused, mis praeguse pangaprotsendi juures niigi vähenevad, kahaneksid veelgi. Kuid selle strateegia valik jääb loomulikult Eesti keskpanga, valitsuse ja parlamendi otsustada.

Hetkel kuum