Siseturismi kängumine

Jube suvi, tõdevad möödunudaastase soojusega hellitatud eestlased aknast välja vaadates üksmeelselt. Need, kes pole veel puhkusele jäänud, loodavad, et õige suvi alles hakkab. Puhkuse läbinud väidavad kõiki loodusseadusi eirates, et juba vähesed olnud ilusad ilmad on selgelt viimased.

Igal juhul on senist suve kulgu jälgides selge, et siseturismi hoogsast arengust sel aastal rääkida ei saa. Millest on muidugi kahju. Eriti kui võtta arvesse rahva kerkinud elatustaset, kasvanud autode arvu ning investeeringuid puhkemajandusse. Näiteid pole vaja Tallinnast kaugelt otsidagi -- vaevalt, et kahe varasuvel kerkinud tivoli omanikud oma äriplaanis sääraste ilmadega arvestasid. Kohalikel hotellidel ja kämpingutel on vist veel raskem.

Alati leidub kaotajate kõrval võitjaid, kelleks sel suvel on troopilistesse riikidesse turismireise vahendavad reisibürood. Kel vähegi väge ja võimu, paneb algaval puhkusel pere ja asjad kokku ning sõidab, väsinud Eesti kliimaga võitlemisest, näiteks hoopis Hispaaniasse. Saab vähemalt suve tunda ja närve rahustada.

Kohalik turism aga kängub -- olukorras, kus puuduvad mäed, kuristikud ning kõige lõpuks veel ka talutav ilm, tuleb nii kodu- kui välismaiste turistide meelitamiseks pakkuda midagi enamat kui väikelinna hotellikoht või telkimispaik Peipsi ääres. Kanuu- või hobuselaenutusest, vesijalgrattast ja minigolfist jääb häbematult väheseks.

Sel suvel Eestis ringi sõites tekib koguni tunne, et meie puhkemajandus polegi edasi arenenud ning loodab veel naiivselt rikaste läänlaste (unustades , et ka idast saabunu kulutab siin raha) kohe-kohe algavale sissesõidubuumile. Pakkumata neile ei midagi enamat kui rannikuäärseid, pärast vene sõjaväe lahkumist üha enam prahi sisse uppuvaid kadakaid või siis Kadaka turgu.