Poola majandusedu varjatud nõrkused

Siiski balansseerib liit noateral. Ees seisavad valulised reformid ning järgmise aasta parlamendivalimised. Vähimgi vääratus võib elustada parempoolsed jõud, kelle lipukandjaks on endine peaminister Jan Olszewski.

Nii nagu ekskommunistid paar aastat tagasi, teeb ka Olszewski panuse rahulolematusele. Põhirelvaks on natsionalistlik populism, mis paneb kõik probleemid korrumpeerunud kommunistliku nomenklatuuri jätkuva mõjuvõimu süüks.

Olszewski revolutsiooni põhijooned on ähmased. Poolale on «eluliselt tähtis» NATOga ja ELiga ühineda, hoogustada tuleb erastamist ning välisinvesteeringuid, ütleb ta. Samas lubab Olszewski kehtestada imporditollid ning alandada intressimääru.

Võiduks vajavad parempoolsed liitlasi. Kas selleks saab Solidaarsuse ametiühinguliikumine, selgub edaspidi.

Ka vasakjõudude hulgas esineb ebakõlasid. Hõõrumine valitsusliidu ekskommunistide ning talurahvapartei vahel jääb reformidele jalgu. Nii sõdis talurahvapartei vastu seadusele, mis võimaldab välismaalastel maad osta. Seadus ei ole aga üksnes tingimuseks Poola liikmelisusele OECDs, vaid ka parimaks mooduseks maapiirkondadesse töökohti loovate investeeringute saamiseks.

Ambivalentsus valitsusliidus võib kahjustada sotsiaalkindlustuse reformi, mille aastadefitsiit moodustab 5% Poola SKTst. Reformita võib puudujääk süveneda igal aastal 1% võrra SKTst, viies üles inflatsiooni ning intressimäärad ja pidurdades kasvu, mis on Poolale ainus võimalus eelarvedefitsiidi ohjamiseks. Valitsusel tuleb tõsta pensioniiga ning aeglustada sotsiaalabisummade kasvutempot, riskides 9 miljoni pensionäri põlgusega.

Kiusatus on reformidega viivitada, lootes sellele, et jõudne majanduskasv kannab praeguse valitsuse järgmisel aastal võimule tagasi. Ükski buum ei kesta igavesti. Kui Kwasniewski valitsus verest välja lööb nüüd, mil minekul on hoogu, võib tuulte pöördudes avaneda uks Olszewski-sugustele populistidele. ©THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996