Kas ravisüsteem toimib?

Ravikindlustussüsteem täna toimib. Kui vaadata raha kogumise ja teenuse ostmise süsteemi, siis julgeks öelda, et ta toimib üsna efektiivselt, sest tema enda kulud raha liikumiste suhtes on tagasihoidlikud.

Tulevikus peaksid laekumise parandamiseks ühinema ravikindlustus ja pensioniamet. Vastav sotsiaalkindlustuse seadus läheb homme (täna -- toim) valitsusse arutlusele. Ühendamine oleks kulude kokkuhoid ja ka ei peaks maksumaksja käima mitmes kontoris oma asju ajamas. Samas tähendab informaatika arenemine ja asutuste ühendamine meie kontoritele üle 400 töökoha vähendamist, praegu on tööl umbes 1200 inimest.

Need mahud, mis on lepingutega haigekassade ja raviasutuste vahel fikseeritud, on ka täidetud.

Praegu on haigekassade raha väljaspool riigikassat. Rahandusministeeriumi teatud seltskond piilub haigekassade rahakotti, et näe, neil on, aga meil on alati tühi. Riigikassa idee kui niisugune polegi halb idee, ainult et praegu on riigikassa kulud ja tulud planeeritud tasakaalu ainult aasta lõikes, mitte jooksvalt, seega tekib neil jooksvalt defitsiit. Kui riik hakkaks laekumiskõverat arvestama, siis oleks sotsiaalrahade riigikassasse panek OK, aga kahjuks pole riigikassal veel neid arvestada õnnestunud. Mina ei julge garanteerida pensionäridele pensionit ja haigetele ravikindlustust, kui praegu läheks raha riigikassasse.

Arvan, et see on päris hea süsteem. Raviasutuse tegevuse hulk piiratakse ära asutuse ja haigekassa vahelise lepingulise mahuga. Sisuliselt plaanilises korras ei saa mujalt pärit inimesele abi anda, lepinguga on seatud administratiivsed piirid. Aga erakorralist abi peab inimene saama üle Eesti. Siin tuleb muidugi mängu ka see, kus on see piir erakorralise ja plaanilise abi vahel. Leping on ainult rahalise summa peale, on antud ka juhtnöörid, milleks seda kasutada. Eelkõige tuleb selle eest kindlustada erakorraline abi. Plaanilise töö mahtu on praegu kärbitud. Niipalju kui ma tean, on igal pool probleeme nii-öelda ületöötamisega, tööd on kõigil rohkem, kui haigekassa selleks mahtu annab. Samas on see ka selge: kuna teenuste hinnad on tõusnud, haigekassale laekuv raha jääb kogusummas samaks, siis peab ju midagi piirama.

Probleem mujale pöördumistega on rohkem suurtel haiglatel Tallinnas ja Tartus. Kui ravikindlustuse süsteem loodi, siis oli kord, et haigekassas kindlustatud inimene saab abi igal pool üle Eesti. Ainult sellise klausliga, et kui ta läheb ilma kohaliku arsti saatekirjata, siis pidi ta haigekassa teenusele ise juurde maksma.

Inimesed ei hakanud ise väga kergesti mujale pöörduma, inimene hakkas mõtlema, et ta peab ka ise midagi tegema, kui ta juba võtab endale õiguse otsustada, et ta vajab just kõrgema raviasutuse abi.