6. august 1996 kell 22:00

Fondid pole mitte parasiidid

Äripäeva juhtkiri algab paljulubava küsimusega -- kas rumalus on karistatav? Hea küsimus, eriti kui leida, et juhtkirja autorid arvavad, et nad ise on sellest patust (rumalusest) priid. Juhtkirja lugedes tekib mulje, et tegemist on mingi omapärase Pravda juhtkirja ja ulmeloo sümbioosiga. Autori(te) räige ja lahmiv stiil («fondid on rahandusmaailma parasiidid, kes võtavad riske ja teenivad sellega võõra raha arvel»), mis sobib ilmestama proletkultlikku, mitte aga soliidsusele pürgivat ärilehte ja faktide vale ning täiesti asjatundmatu tõlgendamine paneks iseenesest ainult muigama, kui tegemist oleks mingi konkreetse autori personaalse kirjatükiga. Äripäeva juhtkiri on aga toimetuse ametlik seisukoht ja seetõttu sunnib see ka ametlikku vastulauset esitama.

Jättes kõrvale kirjatüki stiilist tuleneva ebameeldiva tunde, proovime selgust saada, mida selle üllitisega siis öelda taheti. Arvata võib, et kirjatüki ilmumise aluseks on eelmisel nädalal börsi juhatuse poolt vastuvõetud otsus, et Tallinna börsil on nüüdsest võimalik noteerida lahtiste fondide osakuid (sellele viitab ka juhtkirja pealkiri). See on ilmselt ka ainuke õige fakt, mis selles kirjatükis sisaldub.

Edasi üritatakse lugejale selgeks teha, et fondiosakute noteerimine börsil on suunatud lahtiste fondide käibe tõstmisele ja on järjekordne fondihaldurite alatu trikk lihtsameelsete investorite tüssamiseks.

Tore küll, aga vaataks siis lähemalt, mida see noteerimine endaga kaasa toob ja millised on tema tagajärjed investorile.

Arenenud väärtpaberiturgudel on tavaks saanud, et suuremad lahtised investeerimisfondid registreerivad oma osakud/aktsiad mingil börsil. Sisuliselt tähendab see seda, et fondihaldurid edastavad igapäevaselt (-nädalaselt, -kuiselt) ühtlustatud vormis osaku puhasväärtuse info börsile, kus see lihtsalt teadmiseks võetakse (analoogne fondide info edastamisele Äripäevale) ja avaldatakse koos aktsianoteeringutega. Osakutega kauplemist börsidel ei toimu, kuna see on mõttetu.

Tulenevalt lahtise fondi olemusest on fondihalduril kohustus osakud vastavalt nende puhasväärtusele tagasi osta ja börsiosalistel puudub võimalus nendega kaubeldes täiendavat tulu saada. Börsil registreerimise mõte on nii olemasolevate kui uute potentsiaalsete investorite parem informeerimine ja oma tegevuse allutamine täiendavale kontrollile (kohustus börsi pidevalt informeerida oma majandustegevusest ja fondi varade liikumisest. Eesti puhul oleks see lisaks infole, mida edastatakse riiklikule väärtpaberiinspektsioonile).

Seega börsil registreerimine ei anna mingit müstilist lisakäivet ja täiendavat teenimisvõimalust, vaid on suunatud eelkõige investorite huvide paremale kaitsmisele. Eestis seni viljeldava praktika, kus vastav fondiinfo edastati Äripäevale, puuduseks on seni olnud ühtse standardi puudumine fondide poolt avaldatavatele tulemustele ja Äripäeva kohati ebapiisav ilmumissagedus investorite igapäevaseks informeerimiseks.

Sooviga noteerida oma fondi osakuid pöördus Tallinna börsi poole Balti kasvufondi haldur Hansa Asset Management. Samas on ka börsil huvi saada oma seni lühikest nimekirja täiendama Eesti suurimad investeerimisfondid. Seega on huvi vastastikune ja päästerõngast pole vaja ei fondidele ega ka börsile.

Mis puudutab fondiosakute käivet, millele Äripäev kõvasti rõhub, siis parafraseerides Olari Taali, vajab fondihaldur lisakäivet kui elevant päikeseprille. Kuigi fondiosakute käive annab fondihaldurile tulu (sedagi mitte kõigi fondide puhul, kuna näiteks Hoiupanga investeerimisfond, Talinvesti rahaturufond ei rakenda fondi sisenemisel ja väljaminemisel mingeid tasusid), siis fondihalduri tegevus peaks olema ja on suunatud fondi stabiilsuse tagamisele.

See peaks olema ka võhikule selge, et kiiresti muutuva portfellimahuga fondi juhtimine on tunduvalt keerulisem kui stabiilse mahuga fondi juhtimine ja pikemas perspektiivis saab edu (ja kõrgemat tootlust) loota vaid see fondihaldur, kelle varade mahu areng on prognoositav ja kontrollitav.

Veel juhtkirjas toodud «faktidest». Väidetakse, et lahtiste fondide haldustasud on 4--5% piires, tegelikult on kahe suurema fondi, Balti Kasvufondi ja HP investeerimisfondi, haldustasud 1,5%, Talinvesti rahaturufondil isegi 0,7% ja väiksemal I Ekspressi investeerimisfondil 2,4%.

Äärmiselt küüniline on Äripäeva poolt toodud viide selle kohta, et seoses börsi avamisega langesid aktsiate hinnad ja sellega seoses fondide tootlused (kust on võetud järjekordne «fakt», et lahtiste fondide portfellides on aktsiate osa 80--90%? Suurematel universaalsetel investeerimisfondidel on see number hetkel ca 50--60%).

Samas ei häbeneta paar rida hiljem lugejatele soovida otseseid aktsiainvesteeringuid, millega võiks rohkem raha teenida, muidugi unustades lisamata, et sellist tüüpi investeeringutega on võimalik ka rohkem raha kaotada. Samas kontekstis on lisatud «argument «paiguta oma raha fondi, kus riske hajutavad spetsialistid» on hakanud mõranema».

Järgmistest Äripäeva numbritest on ilmselt võimalik lugeda, et arsti visiidile tuleks eelistada «Tervishoiu ABC» muretsemist lähimast raamatupoest ja oma kingade parandamine on igale lugejale käkitegu.

Kõige krooniks on Äripäeva viited sellele, et fondihaldurid tegelesid(vad) mingi müstilise abitootmisega ehk väärtpaberivahendusega ja sellega seoses raha kantimisega fondidest mööda. See on juba otsene laim. Vastavalt Eesti seadustele on haldavate ettevõtete põhitegevuseks investeerimisfondide haldamine ja investeeringute nõustamine.

Selle seadusesätte eesmärgiks on tagada, et fondi investorite huvid oleks kõige paremini kaitstud ja fondihaldurid teostavad tehinguid vaid fondide nimel (välja arvatud üksikud tehingud, kui haldav ettevõte paigutab oma varasid). Seega tehingutest saadav tulu/kulu kuulub kõik fondile ja mingit kõrvalekantimist ei saa olla.

Kui Äripäev omab mingeid fakte, siis peaks ta sellest informeerima väärtpaberiinspektsiooni, mitte bluffima ajalehe veergudel.

Tulles elevandi ja päikeseprillide juurde tagasi, siis antud Äripäeva seisukoht on samas ka rumal, kuna fondihaldurite huvides on näha väärtpaberiturul väikesi kursivahesid, kuna see võimaldab tunduvalt väiksemate kuludega juhtida oma positsioone. Väike kursivahe on väärtpaberivahendusfirmade probleem ja nemad vajavad suurt käivet, et kasumit teenida.

Kogu Äripäeva juhtkiri jätab mulje, et ajalehe tegijad ei orienteeru absoluutselt väärtpaberiturul ega oma ka mingit ettekujutust turuosaliste funktsioonidest. Teadmatust võiks iseenesest andeks anda, kuid räige taktitusega on lood kehvemad.

Igal investoril on õigus alati loobuda oma investeeringust ja lahkuda fondist, ka fondihaldurid leiavad, et nendel on valikuvabadus leida oma tegevuse kajastamiseks teisi väljaandeid, kes nende tegevuse suhtes objektiivselt neutraalseks jäävad.

Eesti juhtiva majanduslehe kohuseks oleks selle asemel, et oma lahmiva kirjutisega võõrandada inimesi investeerimisfondidest ja väärtpaberiturust kui tervikust, hoopis õpetada lugejatele üksikasjalikult, mida kujutab endast väätpaberiturg, kuidas mitmesugused protsessid seal toimivad ja milliseid riske need endas kätkevad. Vaid see sunniks elanikkonda suurendama huvi oma vahendite efektiivse haldamise, sealhulgas investeerimise vastu.

Lõpetuseks pöörduks tagasi Pravda teemadele ja soovitaks Äripäevale leninlikku deviisi: õppida, õppida, õppida...

Hetkel kuum