14. august 1996
Jaga lugu:

Illak eitab suurushullustust

Vastab Tartu Ülikooli haldusprorektor Riho Illak

Kindlasti. Tänavu on remonditud üle 80 objekti. Auditooriumides on oluliselt paranenud ka tehnilised võimalused. Novembris alustame riigihanke korras keemiahoone ja Vanemuise õppehoone ringauditooriumi kapitaalremonti.

Enamik objekte on remonditud konkursi korras. Enam-vähem võrdselt on tänavu ehitanud ülikoolis ehitusfirmad Eviko, Stinger, REV, Rand & Tuulberg, Linnaehitus.

Ligi saja ülikooli hoone amortisatsioon ulatub aastas kuni 60 miljoni kroonini. Järelikult ülikooli hoonete tervis järjest halveneb.

Tänavuseks aastaks on ülikoolile eraldatud kapitaalremondiks 10,2 miljonit krooni. Seda on häbematult vähe. Ülikoolil on umbes 220 000 ruutmeetrit teadus- ja õppetöö pinda, seega on remondiraha alla 50 krooni ruutmeetri kohta.

Ainus kapitaalehitusobjekt on humanitaarmaja, milleks on 5,1 miljonit krooni. Omavahenditest investeerisime tänavu kolm miljonit krooni ülikooli raamatukaupluse renoveerimiseks. Poolteise aasta jooksul on teadusraamatukogu toestustöödeks ning konverentsisaali renoveerimisse investeeritud ligi kaks miljonit krooni.

Ligi 2,5 miljonit krooni on kulunud peahoone toestamiseks. Tiigi tänava õppehoones, kuhu koondub sotsiaalteaduskond, on kapitaalremonti tehtud miljoni krooni eest.

Ülikooli ehituskavade ideoloogiliseks põhimõtteks on kõigepealt teha korda katused ja vundamendid.

Pean oluliseks ka energeetikaprobleemi. Oleme tänavu soojasõlmede kapitaalremondiks kulutanud kaks miljonit.

Üks suuremaid investeeringuid, mis tooks 3-4 aastaga oluliselt tagasi, oleks lisaks katuste remontimisele välja vahetada aknad. Alles siis on mõtet minna fassaadide kallale. Nii et ülikooli hooned ei hakka vähemalt esialgu piltpostkaardilikult välja nägema.

Lobby tegemine on keeruline töö ja ega alati saa üheselt peale minna. Mis puutub peahoone vajumisse, siis siin oli tõsi taga. Vajumisohtlikke maju on tegelikult Tartu kesklinnas teisigi. Ma ei eita, et kui riigikogu ülikooli kapitaalremondiks hääletas 10,2 miljonit krooni, oli tema motiiviks peahoone vajumine.

Samas ei saa õigeks pidada, et peahoone toestustöid finantseeritakse ülikooli hariduse-eelarvest. Peahoonet kui rahvusvaheliselt tähtsat arhitektuurimälestist peaks finantseeritama otse riigieelarvest.

Tahaks uskuda riigikogulaste tarkusse, et eelmise aasta tasemest allapoole ei tohiks laskuda.

Samas võiks meenutada, et kui 1995. aastaks eraldati ülikoolile kõikide lisaeelarvetega kokku 16 miljonit krooni, siis tänavuse aasta eelarve koostamisel arutati tõsimeelselt anda Tartu ülikooli ehituse reale vaid 2,9 miljonit krooni.

See on ülikooli tõsiseim probleem. Kui ülikool ei leia koostöös linna ja riigiga kiireid lahendusi, siis ülikool üksi seda probleemi ei lahenda. Meie kaheksa ühiselamu kommunikatsioonid on nii läbi, et ühiselamute kordategemine läheb maksma sada miljonit krooni.

Ülikool maksab tänavu ühiselamutele sooja vee ja elektri eest peale 4 miljonit krooni, sest riik ei doteeri üliõpilasi. Selle raha võiks hoopis investeerida ühiselamute remonti.

Ainus võimalus oleks, et riik lahendaks üliõpilaste eluasemetoetuse küsimuse ning linn aitaks korda teha näiteks ühe ühiselamu. On ju selge, et üliõpilane on stuudiumi vältel linna kodanik.

Ülikool pole ahne, ülikoolil pole ekspansionistlikku poliitikat. Me tahame vastavalt Tartu ülikooli seadusele tagasi saada vara, mis ülikoolil kui õigustatud subjektil on õigus tagasi saada. Ülikool tahab riigilt saada enda omandisse ka vara, mida ta täna aktiivselt kasutab. Ma ei tea ühtki hoonet, mida ülikool ahnitseks.

Aastaks 2000-2002 õpib ülikoolis 12 000-12 500 tudengit. See tähendab, et ülikoolil peab olema arenguks võimalusi.

Oleme endale ülesandeks seadnud areneda teaduskonniti, s.t campus'tena. Näiteks arendada sotsiaalteaduskond välja Tiigi tänavas, arstiteaduskond Maarjamõisas, õigusteaduskond Näituse tänavas. Südalinna jääksid usu-, filosoofia-, matemaatika-, majandusteaduskond.

Tõsi, meil on mõningaid vaidlusaluseid objekte, mis täna on põllumajandusülikooli käes. Teatavasti oli põllumajandusülikool varem Tartu ülikooli osa. Tahame need hooned siiski tagasi saada.

Vaidlusalusteks on ka kaks peahoone vastas asuvat maja, mida oleme palunud Tartu linnavolikogult. Kahetsusega tuleb nentida, et ligi kolmveerand aasta jooksul pole me vastust saanud.

Kinnisvara haldamine on loomulikult väga kallis lõbu. Vaatame asja pragmaatiliselt. Enne, kui mingi hoone saatust otsustada, peame selle omanikuks saama. Me ei arva, et me varast, mis ülikoolile huvi ei paku, lahti ei saa.

Näiteks kavatseme lähemal ajal erastada ülikooli töötajatele 25--30 korterit. Üldse on ülikoolil 178 korterit. Meil ei ole mingit huvi korteritele peale maksta, tehes seal kapitaalremonti.

Saatuse irooniana oli idee andja aastaid tagasi sama mees, kes praegu sellel toolil istub. Tollal oli aga Martti Preem kindlalt linnavalitsuses. Keegi ei uskunud, et ülikooli arhitekti koht nii ruttu nii suurt efekti annab.

Iga ülikool vajab arhitekti. Ükski teine ülikooli ametnik ei suuda hõlmata ülikooli spetsiifilisi hooneid. Muide, ka ülikooli territoriaalse arengu kava on suures osas Preemi töö.

Jaga lugu:
Hetkel kuum