Presidendimäng mäe peal

Eestile presidendi valimine teeb silmad ette olümpiamängudele. Esiteks, 45 sportlase asemel on algvoorudes aktsioonis 101 riigikogu saadikut, pluss mõni abiline, ning finaalis, vastupidiselt tavaspordis toimuvale, osavõtjate arv vaatajate rõõmuks kahanemise asemel hoopis kasvab. Ja teiseks võib juba ette kindel olla, et võitja on eestlane. Seega saab valimiste jälgija segamatult nautida mängu ilu.

Olümpiamängudega saab presidendivalimisi võrrelda veel kolmandalgi põhjusel. Tegemist on võistlusega, millest osavõtuks pole tavakodanikku rajale lubatud ning kelle tegemistest või tahtmistest ka midagi ei sõltu.

Ja teisest küljest pole see ka vajalik. Igaühel on oma kandidaadieelistus, ent see tugineb puhtalt emotsionaalsele pinnale, ettevõtjale reaalse, käega katsutava tulu tekitamiseks pole presidendil lihtsalt võimu. Seega toimub Toompeal nauditav vaatemäng, millesse tuleb suhtuda kerge huumoriga ning mille süzhee muutub üha ettearvamatumaks ja seega ka huvitavamaks.

Pisut muhelema paneb üllatus, millega tundusid üleeilseid ja eilseid hääletustulemusi vastu võtvat president Lennart Meri toetavad riigikogujad. 68 poolthäält jäi nii esimeses, teises kui ka kolmandas voorus saamata.

Äripäev annab au mõlema kandidaadi toetajate järjekindlusele. Ent siiski hakkas, vaadates samade kandidaatide esitamst kõigis kolmes voorus, ehkki häälte arv üheski neist oluliselt ei muutunud, lõpuks tunduma, nagu prooviks keegi järjekindlalt sisse lülitada täiesti lootusetult läbi läinud kaitsmetega raadiot.

Muigama paneb ka asjaosaliste surmtõsine hoiak riigile pea leidmisel. Riigikogus toimunud valimiste tulemused olid ju ette prognoositavad ning surnumatja näoga ringikäimiseks polnud mingit põhjust. Peab küll möönma, et eilne päev oli eelmisega võrreldes küll edasiminek, mõningate riigikogu liikmete nägudele sugenes juba naeratuski. Ent tegelikult ju puudus pinge juba algusest peale ning oli üsna selge, et Kadrioru lossi peremehe valib valimiskogu.

Omavalitsuste ja riigikogu ühendatud jõududest koosnev kogu ongi see, mis tõotab valimismängu veelgi põnevamaks ja ka humoorikamaks muuta. Iga kohalik volikogu peab enda seast valima valimiskogusse vähemalt ühe esindaja. Aga loomulikult tekivad neid valides oma pisikesed minivalimised, oma kandidaatide ja platvormidega.

Ei saa ka unustada, et lisaks riigikogu esitatud kahele kandidaadile, s.o Lennart Merile ja Arnold Rüütlile, võivad vähemalt 21 valimiskogu liikmest koosnevad grupid esitada veel oma kandidaate. Seega, mängijate hulk ja vürtsikus presidendivalimiste supis ainult suureneb.

Siinkohal tahakski Äripäev, ühinedes presidendivalimist ümbritseva küünilis-irooniliselt lõbusa õhkkonnaga, pakkuda välja omapoolse ettepaneku edaspidiseks. Praegusest võib-olla tulemusrikkam oleks riigikogul kasutada valimismeetodit, mis on analoogne paavsti valimisel. Kardinalid lihtsalt sulguvad ühte tuppa ja enne välja ei tule, kui uus paavst on leitud.

Muidugi võivad riigikogujad otsustusvõime puudumisel kasutada õnne suunavat kätt, näiteks viskab riigikogu esimees õhku paberlennuki ning kelle juurde see maandub, ongi uus president. Aga lennukile tuule puhumine on sel juhul keelatud.