Kolm matust ja üks pulm

Kui 1995. aasta veebruaris kuulutati välja mõni kuu varem Läänemaa lihaühistule erastatud Haapsalu lihatööstuse pankrot, julgesid vähesed loota, et ehk saab siin ka tulevikus vorsti teha. Kahjuks on aeg näidanud, et ka need vähesed eksisid.

Pankrotihalduri mullusügisese supertehingu tulemusena on kombinaat müüdud ennast rõhutatult «Eesti kodanikuks» nimetanud Oleg Sozinile. Viimane pole aga viitsinud raha maksta ega ka tööstust taaskäivitada.

Täna võiks Haapsalu südalinnas otse kaubamaja taga asuvat lihatööstust parimal juhul pidada teise maailmasõja kurvaks mälestuseks. Ainult varese kraaksatus või 36aastase staaziga lihatööstuse töötaja Arkadi vaikne sammumine suudab vaikuse katkestada. Tühjas tondilossis seistes on raske ette kujutada, et vähem kui paari aasta eest läks siit tapamaja poole sadu loomi päevas. 100 meetri kaugusel asuvas kesklinnas võis aga kummaline kisa mõningateski turistides hämmingut tekitada.

Ilmse kergeusklikkusega teatab Arkadi, et lihatööstuse võiks taastada Haapsalus ka praegu. «Kui siin teha ära sanitaarremont ja panna uued seadmed,» usub ta.

Arkadi kummardub ühe roostes kompressori kohale ning püüab sealt leida kuupäeva, millal lihatööstuse hoone valmis. «Kas see oli 78 või 79,» ei jõua ta ühese tulemini.

Kuna kombinaadi müügist pole raha laekunud, pole ka Arkadi oma töö eest palka saanud juba terve aasta. «Viimati sain palka oktoobris, nüüd maksis pankrotihaldur natuke ka juuli eest,» tunnistab heasüdamlik mehike.

Kuna Haapsalu lihatööstus andis tööd vähem kui sajale inimesele, ei oska kohalikud elanikud lihavabriku saatusest midagi erilist arvata. «Kole koht keset linna,» meenutab kaubamaja eest mööda jalutav Vaike. «Kui mööda läksid, siis lehmad muidugi muugisid.»

Kevadel pankrotistunud Võhma lihatööstus matab enda alla 14,5 hektarit ning andis alles hiljuti tööd 360 inimesele. Nüüd sobiks kontori ja laohoonete vahele jääv asfaldilahmakas kardirajaks või laskepolügooniks. Hooneid saaksid Eesti kaitseväelased edukalt kasutada linnavallutamise õppustel, ka mõni granaadiplahvatus ei muudaks olukorda kurvemaks.

Keset territooriumi seisab kurvameelne tegevdirektor Viktor Jaanus ning hangeldab igasugu väikeste vidinatega. Maitseaineid, taarat ja muid abivahendeid on tänaseks müüdud 310 000 krooni eest.

Paari lausega ei oska Jaanus kuidagi pankrotistumise põhjust ära öelda: «See on pikem jutt,» lööb ta tüdinult käega. «See on nagu kogu põllumajanduse seis.»

Jaanus paneb käe südamele ning kinnitab, et tema ei usu, et Võhmas kunagi veel toiduaineid tootma hakatakse. «Ilma Venamaa turuta ei ole Eesti põllumajandusel perspektiivi,» lisab ta.

Majandusjutu ajamiseks Jaanusel tuju ei ole. Seni on kättesaamata ligi 3 miljoni krooni ulatuses koondamisraha ning ta pole kindel, et neid üldse saab.

Seda, et valitsus teisipäeval Võhma töötajatele kompensatsiooni maksmiseks 2,4 eraldas, Jaanus intervjuu ajal veel ei teadnud.

Perspektiivis näeb Jaanus Võhma lihakombinaadi peahoones firmade kontoreid ning õmblustöökodasid. Võib teha ka autoremonditöökoja, arvab ta.

Järva lihaühistu omandis olnud Paide lihatööstus läks pankrotti 1995. aasta juulis. Juhtivate lihatöösturite hinnang oli ühene: Paide tööstus on liiga amortiseerunud, et seal tootmist taastada.

Pärast aastast pingutust leidis pankrotihaldur siiski ühe «hullu», kes kopitanud lihatööstuse 2 miljoniga ära ostis ning ligi 300 töötaja rahavaevad kustutas. Ostjaks oli Assamalla vorstitsehhi ning Paide ja Rakvere trükikodade omanik Valter Koltsin. Tema pertneriks Rakvere lihakombinaati kaua aastaid juhtinud Olev Rohumäe, kes täna ka Dvigateli tehast juhib.

Uued omanikud on käivitanud ulatuslikud ehitustööd ning on tänaseks hoonetesse matnud juba üle 3 miljoni krooni. Peale selle on ostetud ka uued miljoneid kroone maksvad seadmed, mis hoovi peal seisavad.

Kümnete ehitustööliste hulgast on raske leida kedagi, kellel mahti juttu puhuda oleks. Kauaaegne tööstuse luksepp, 48aastane Antonas on uutest omanikest väga vaimustatud. «Ma usun nendesse,» teatab ta resoluutselt.

Ka Valter Koltsin ise astub õuele ning selgitab lahkelt, et lihatööstus peaks minema käiku juba paari kuu jooksul. Töökohti lubab ta 70--80 inimesele.

Paide lihatööstuse ostmise idee andis Koltsinile Rohumäe. «Olime ühel sünnipäeval koos ja ta küsis, kas ma poleks huvitatud sellega tegelema,» naerab ta iseennast.

Paide lihatööstuse uus äriplaan sunnib ka konkurente tunnustust jagama. Pole ju ükski lihatööstus tulnud selle peale, et tehes vene kliendile allhanget, saab itta toota tuhandeid tonne lihasaadusi.

«Meil oli just juttu vene kaevuritega, kes vajavad puhast naturaalset liha,» räägib Koltsin. «Sellel, mis tuleb sinna välismaalt, on juures ainult liha maitse, ülejäänud on miski muu,» lisab ta.

Tallinna lihatööstuse pankrotis jäid kaotajateks Ühispank ja ligi 300 töötajat.

Ka siin ei usu keegi, et lihatööstus veel kunagi toiduaineid tootma hakkab. Pragunenud hooned ja roostes seadmed ajasid teadlikumal juba ammu söögiisu ära.

Tallinna lihatööstuse müügidirektor Kaupo Reede tõdeb, et kõige suuremat huvi on täheldada teiste kombinaatide puhul, kes tahavad seadmeid osta. «Eriti suurt huvi tuntakse vaakumpakendiliini vastu,» räägib ta.

Reede prognoosib, et ilmselt ei osta Tallinna lihatööstust tervikvarana mitte keegi. Ta näitab termiliste ahjude suunas, kus vorsti kuumutati ning mille välimus ei kutsunud vaatama juba kombinaadi töötades. «No siin lendas ikka miljoneid korstnasse tänu neile kappidele,» ütleb ta napisõnaliselt.

Nii jääb ka kõige soodsamas turustamispositsioonis olnud Tallinna lihatööstus ootama uue omaniku esilekerkimist.

Positiivseks üllatuseks võiks olla keegi rikas välismaalt. Näiteks Saarioinen Oy, kes on Tallinnaga ka varem läbirääkimis pidanud ning teab täpselt siinset olukorda.