Kes valitseb Eesti kütuseturgu?

Võrreldes kumbagi kütusefirmade organisatsiooni, Eesti õliliitu ja Eesti kütusefirmade ühendust, torkab lisaks erimeelsustele kütuseturu korrastamise osas silma, et õliliitu koondunud firmasid juhivad enamjaolt eesti rahvusest ärimehed, kütusefirmade ühenduse liikmeid aga venelased.

«Natukene sedamoodi lõhn on sellel asjal küll,» tunnistab ASi AA-Trading tegevdirektor Heiti Hääl mõttesse vajudes.

Tõepoolest, ühenduses on firmasid, kus töö käib vene keeles, tunnistab ka kütusefirmade ühenduse juhatuse esimees Jüri Koval. «Aga ma ei tea ühtegi Eesti firmat, kes saaks kütuseäri teha valdamata vene keelt,» lisab ta juurde.

«Mitte ei tahaks seda bisnist rahvuslikul pinnal liigitada,» arutleb Koval. Seda enam, et aluse oma edule panid ka õliliitu kuuluvad firmad äriga, mida nad tegid omal ajal Vene armeega, torkab ta.

Kütusefirmades töötab väga palju vene keelt kõnelevaid mehi, lausub Koval. «Ilmselt on see loonud ka parema sideme naftatehaste või nende juurde loodud firmadega, et see kütus siia tuua,» selgitab ta.

See, et üks mees oskab rohkem, teine vähem eesti keelt, ei saa olla selliste liitude loomise aluseks, veenab Koval.

Kuigi õliliidu kõrvale on tekkinud konkurent, kus on üle kahe korra enam liikmeid kui õliliidus ja nende firmade taotlusedki on mõnevõrra erinevad, jätab tegevdirektor Mart Kutsar mulje, et see teda eriti ei häiri.

«Ju nad mõtlevad ühtmoodi ja käivad koos kohvi joomas,» on Kutsari esimene kommentaar konkureeriva ühenduse kohta. Väga hea, et selliseid survegruppe on rohkem, kes püüavad turgu korrastada, tunnistab ta seejärel.

Turu korrastamise ja kütusefirmadele rangemate mängureeglite kehtestamise osas on mõlema organisatsiooni eesmärk sama. Õliliit tegi suvel ettepaneku kütusefirmade viie miljoni krooni suuruse kohustusliku auditeeritud põhivara nõude ja tolliametile esitatava sama suure pangagarantii osas. Ettepanekut toetas juulis ka valitsus, millele kütusefirmade ühendusse koondunud firmad omapoolse vastulause esitasid. Kompromissina moodustati seejärel riigiametnikest ja kütusefirmade esindajatest koosnev komisjon, mis mõlemaid pooli rahuldavat lahendust otsib.

Selline seadus oleks hakanud segama normaalset tööd, väidab Jüri Koval. Õliliit tahtis saada väga suuri volitusi transiitkütuse ainukontrolli osas, näeb ta õliliidu ettepaneku taga eelkõige majanduslikke huvisid. «Oleme seda meelt, et korda saab luua hoopis teistel alustel,» lausub Koval.

Seadust ei ole tarvis muuta, sest seda tõsiselt eiramata pole võimalik salakütust Eestisse tuua, leiavad kütusefirmade ühenduse liidrid. Nende hinnangul on kolm võimalust salakütusega võitlemiseks: nõuda aktsiisi maksmist kohe tollijaamas, kohustada transportima kogu kütust läbi tolliladude või tuua kütust riiki ainult printsipaalide kinnitusel, kes vastutavad maksude tasumise eest.

Õliliidu ettepanekut kütusefirmade põhivara ja tolligarantiide nõude osas nimetab kütusefirmade ühenduse direktor Aleksander Johanson põhiseaduse, äriseadustiku ja kaubanduseetika vastaseks. «See on ahistamine,» ägestub ta. «Kuidas saab nullida firma mitme aasta töö lihtsalt sellepärast, et põhivara ei ole viis miljonit?»

Kütusefirmasid ei pea olema nii palju, on Mart Kutsari seisukoht. «Sellest nõudest me ei tagane,» kinnitab ta.

Nii nagu ei saa olla väikeseid panku, ei saa olla ka väikeseid kütusefirmasid, põhjendab Kutsar. Kui pankadele ja kindlustusseltsidele saab esitada erinõudeid, miks ei saa siis seda teha kütusefirmadele, küsib ta. «Varem või hiljem jõuavad ka nemad (kütusefirmade ühenduse liikmed -- toim) selleni, et väikefirmad kaovad,» teatab Kutsar.

Kütusefirmade ühenduse liidrid on solvunud, kui neid nimetatakse väikeste firmade esindajateks. Me ei räägi sugugi väikestest firmadest, teatab Johanson. ASi Marine Bunker käive oli eelmisel aastal 324 miljonit krooni, veel viie firma käive oli üheksakohaline, loetleb ta. Ka ülejäänud firmade käive on kümnetes miljonites kroonides, märgib Johanson.

«Ka meie pole sinisilmsed, et kõik firmad Eestis elama jäävad,» kinnitab Johanson.

Valida on kahe variandi vahel, kommenteerib vaidlust Heiti Hääl. Kas lõpmatu demokraatia, et igaüks võib tegeleda millega iganes, või rangemad nõuded aktsiisiga maksustatud alkoholi-, kütuse- ja tubakakaupmeestele, toob ta välja võimalikud tegevussuunad.

«Ma ei usu, et mingid müstilised isikud toovad sisse mittedeklareeritud kütust,» lausub Jüri Koval. «Nad on meie ümber, aga kes, seda me ei tea.»

Kütusefirmade ühendus näeb kontrollifunktsiooni täitjana loodavat vahekohtut. «Arvame, et see aitaks palju probleeme tegijate ringis ära lahendada,» sõnab Koval. Küsimusele, kui suur on võimalus oma ühenduse liikmete seas kord majja lüüa, vastab Aleksander Johanson: «Suur soov on seda teha.»

«Kohalike kütusekuningate» sebimist võivad rahumeeli kõrvalt pealt vaadata väliskontsernide siinsed esindused. Eespooltoodud küsimused Neste, Shelli ja Statoili juhtidelt unerahu ei röövi.

Igaühel on õigus ühiste huvide alusel liituda, kommenteerib ASi Eesti Statoil turundusdirektor Marko Allikson. «Meie ei näe praegusel hetkel küll vajadust kellegagi liituda,» tähendab ta.

Nii õliliidu kui kütusefirmade ühenduse juhid leiavad omavahelistele vastuoludele vaatamata, et kuigi arusaamad on erinevad, võib tulevikus ees oodata kahe liidu ühinemine. «Aga sinna läheb veel aega,» tõdeb Aleksander Johanson.

Kahe kütusefirmasid ühendava organisatsiooni ühinemist ei välista ka Mart Kutsar. «Põhitegur on see, et ametnikud mõtlevad välja reegleid, mis elus ei toimi, ja mida rohkem survet avaldada, seda parem on,» näeb Kutsar esialgu ka kahe eraldi tegutseva ühenduse plusse.

Riigiametnikud on praegu nagu kruustangide vahel, ühelt poolt avaldab survet õliliit, teiselt poolt kütusefirmade ühendus.

Kuigi suvel oli plaanis sügiseks rangem kord kütuseturul maksma panna, tundub vähemalt esialgu, et kahe organiseerunud rühmituse vahel on mõlemat poolt rahuldava tulemuse saavutamine üsna keeruline ettevõtmine.

Vaevalt, et vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi mingi otsus kütuseturu reguleerimise kohta tehakse ja kaasamängijate õigusi karmistatakse, on Heiti Hääl ebakindel.

«Praegu ei taha keegi järskude otsustega riskida,» on ta veendunud.