Pimedal keskajal, kui kirjasõna oli lihtrahva jaoks tabu, oleks hõõguvate silmade ja punase habemega, energiast ning ideedest pakatav meediamogul Hans H. Luik pandud kirikuvande alla. Tema rahvale meelepärased väljaanded oleks suletud, raamatud põletatud ja algeline Gutenbergi trükipress konfiskeeritud laululehtede tirazheerimiseks.

Ometigi on saatus mõnele inimesele armuline ja laseb sellel ilmale tulla ning ühiskonnas pinnale kerkida just õigel ajal ja õiges kohas. Nõukogude stagnatsiooni harjal sündinud ja meheks kujunenud Luike, kellel on palju ideid ja soov tegutseda, saadab laulvast revolutsioonist alates fenomenaalne edu.

Paljaste kätega asutab ta nädalalehe Eesti Ekspress, millest saab üks Eesti hinnatum kaubamärk. Katse-eksituse meetodil lükkab ta käima mitmed projektid, näiteks Raadio Kuku, Ekspress Hotline'i, kraabitava õnneloosi jne. Lisaks kasutab ta ära suure segaduse päevalehtedega ja istub minimaalseid kulutusi tehes Eesti Päevalehe omanike ringi.

Nüüd, kus ta kontrollib kolmandikku Eesti meediaturust, on Hans H. Luigel kurikaval plaan haldusfirma Meediakorp abiga astuda vagura jumalasulase kombel konkurentide kandadele ja kärpida nende reklaamitulusid. Reklaamiklient, kes ostab reklaami Meediakorpi ringi kuuluvatest meediakanalitest, saab seda teha sellevõrra soodsamalt, mida vähem ta ostab reklaami konkurentidelt. See fantaasia on juba töös ja noppinud esimesed viljad.

Äripäev, kes on alati olnud vaba konkurentsi poolt ja monopolide vastu, näeb Meediakorpi tegevuses terve ja eetilise konkurentsi piiride ületamist. Suurtele klientidele hinnaalanduse tegemine on igati normaalne tegevus, ent heaks äritavaks ei saa pidada püüdu piirata reklaamimist konkureerivates väljaannetes.

Samas võib rahulolevalt nentida, et taolise ideega on Luik välja tulnud liiga vara ja vaevalt et see toetust leiab.

Esiteks on Luige monopol veel liiga toores ja ei oma piisavalt tagamaad selleks, et meediaturule käppa peale panna. Kuigi Meediakorp võib uhkeldada mitme raadiojaama ja ajalehega, ei ole tema haare küündinud veel televisioonikanaliteni. Ka Lõuna-Eestis ei ole suudetud märkimisväärselt kanda kinnitada.

Teiseks on firmad huvitatud ikkagi sellest, et nende reklaam jõuaks sihtrühmadeni. Olles lepingu järgi sunnitud ennast reklaamima vaid kindlates meediakanalites, kaotades seetõttu paindlikkuse ning valikuvõimaluse, võib saavutada hoopis negatiivse tulemuse.

Peatselt uueneva konkurentsiseaduse kohaselt peetakse turgu valitsevaks seda ettevõtjat, kellel on vastaval kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest. Lisaks sellele tuleks seadusesse lisada punkt, et lepingutes ei tohi sätestada konkurendi juures reklaami avaldamise keeldu. Siis saavutame olukorra, kus fantaseerijad peavad katse-eksituse meetoditest loobuma.