Käibemaksuseadus pahuksis põhiseadusega

12. juunil 1996 riigikogu poolt vastu võetud käibemaksuseaduse muutmise seadusega on kehtestatud kaks uut sätet käibemaksuseaduses, mis annavad aluse vaidlustada nende vastavuse Eesti Vabariigi põhiseadusele.

1. Käibemaksuseaduse § 20 lõige 1 uues redaktsioonis ei luba maksuametil tagastada maksukohustuslasele enammakstud käibemaksu, kui see ei ole tekkinud nullprotsendilise määraga maksustatava käibe tulemusena.

§ 1 samas käibemaksu seaduses ütleb, et käibemaksu rakendatakse Eestis lisandunud väärtuse maksuna. Maksuteoreetiliselt tähendab see, et maksustatakse tootmise või ostu-müügi protsessis tekkiv lisaväärtus.

Selle põhimõtte sätestab õiguslikult käibemaksuseaduse § 18, mille esimese lause algus sätestab: «Registreeritud maksukohuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks...».

Järgnev tekst selles paragrahvis määrab, milliste väärtuste liitmise ja lahutamise teel tasumisele kuuluv käibemaks leitakse. Tasumisele kuuluv käibemaks on see kohustus, mis seaduse alusel on kehtestatud ja mida maksumaksja peab riigile tasuma.

Teoreetiliselt ning küllalt tihti ka praktikas osutub see kohustus negatiivseks (tekib nn enammakstud käibemaks), kuid normaalse ettevõtluse korral saab tasumisele kuuluv käibemaks olla negatiivne ainult lühiajaliselt, küll aga võib see olla negatiivne väga suures ulatuses, mis nõuab ettevõttele täiendavaid käibevahendeid ja suurendab finantskulusid. Mõned tüüpilisemad näited:

- nullprotsendilise määraga käibe (peamiselt eksport) suur osakaal realisatsioonist;

- tootmis- või kaubandusvarude soetamine ettevõtte alustamisel;

- suured investeeringud ettevõtlusse;

- sesoonse iseloomuga tootmine.

§ 20 lõige 1 lubab maksuametil enammakstud käibemaksu tagastada ainult selles ulatuses, mis on tingitud nullprotsendilise määraga käibe olemasolust, muul juhul peab enammakstud käibemaks jääma ettemaksuks tulevaste maksuperioodide kohustuste eest.

Sellega piirab käibemaksuseaduse § 20 lõige 1 isiku õigust oma omandit vabalt vallata ja kasutada, sest sellel maksuperioodil ta tegelikult ei oma riigi ees kohustust sellises ulatuses.

Seadus ega käibemaksu rakendamise kord ei näe ette isegi ettevõtte lõppemisel võimalust saada enammakstud käibemaks tagasi. Tasuks kõrvutada Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 32.

2. Käibemaksu seaduse § 28 lõige 6 annab tolliametile ja maksuametile õiguse kauba impordi või ekspordi tõendamiseks arvesse võtta teiste riikide tollidokumente vastavalt kas ekspordi registreerimise näol või impordi registreerimise puudumise näol.

Selle pretsedenditu sättega väljub seadus Eesti õigussüsteemist ning seab siin tegutsevad isikud sõltuvusse teiste riikide õigusaktidest. Sellest sättest õhkub usaldamatust Eesti tollitöötajate suhtes, kuid see ei ole probleem, on rida teisi küsimusi.

Kas absoluutselt kõikides maailma riikides on olemas toll? Kas igal pool, kus ta olemas on, registreerib ta eksporti-importi sellisel viisil, et see vastab Eesti käibemaksuseaduse nõuetele?

Kes vastutab siis, kui Eesti tolliga asju ajav isik ja teise riigi tolliga asju ajav isik on erinevad (kaup vahetas omanikku FOBi või muul moel teel olles)?

Kui tolli- ja maksuamet peaksid seda sätet rakendama, siis tasub tähelepanu pöörata põhiseaduse § 3 ning küsida, mismoodi on X riigi (olgu see Venemaa, Läti või Belize) tollimäärustik kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Eeltoodud käibemaksu seaduse sätete rakendamise korral teie suhtes tasub teil omakorda rakendada põhiseaduse § 15 või pöörduda asjatundjate poole.