Reitingust

Kas Eesti saab Leedust ja Lätist halvema või parema riigireitingu? Vähemalt sama tähtis on küsimus, kas Eesti peab reitingu saama just praegu.

Neljapäeval kogunevad Eesti Panga ja rahandusministeeriumi targemad pead vaagima Eesti seadmist riikide edetabelisse. Veel aasta alguses oli rahandusminister Mart Opmann reitingu tellimise vastu häälestatud, väites, et reiting tuleks liiga negatiivne. Vaevalt et tänaseks on riigi makromajanduslik hetkeseis oluliselt paranenud. Kui uskuda keskpanga presidenti, on suund hoopis vastupidine.

Teisalt ei peaks kevadest saadik muutunud olema keskpanga negatiivne suhtumine riigireitingusse. Loomulikult on Eestile reitingu saamine mänguplats eelkõige suurte pankade lobby'le. Toob see ju kaasa lisakrediidiliine ehk teisisõnu suuri hunnikuid odavat laenuraha. Kuid samal ajal kurdavad pangad endiselt, et häid laenuprojekte on vähe. Laenuraha tuleb aga kusagil realiseerida. Vahest saab siis laenu ka see mees, kellel polegi võib-olla kõige kindlamad tagatised. Laenukahjumi kannab sel juhul pank. Ettevõtete pankrotilaine korral on pank aga ühel hetkel laenu võtnud firma aktsionär või kinnisvaratüki omanik.

Määratlemata on ka avaliku sektori roll. Avaneb ju pärast reitingu saamist kesk- ja omavalitsustel hoopis rohkem võimalusi laenata rahvusvaheliselt rahaturult. Reitingu eelduste miinimumprogrammis peavad kindlasti olema paljuräägitud, ent senini rakendamata piirangud omavalitsuste laenuvõtmisele.

Seega kõige positiivse kõrval (eelkõige suurenevad investeeringud Eestisse) ähvardab reitingu vale ajastatus tuua kaasa palju negatiivset. Enne reitingu ostmist võiks kõik aspektid üle kaaluda. Ja huvitav oleks teada, kas kõrgema või madalama reitingu puhul on aastamaks suurem?