Tähelepanekuid ja soovitusi erinevate hüdroisolatsioonide tegemisel

Kihtstruktuuris või diferentseeritud ehitusel lintide ja kiledega hüdroisolatsiooni kasutada on küllaltki kulukas. Kuna linte või kilesid ei saa vahetult krohvida või katteplaatidega katta, on vaja seinale katteplaatide ja krohvi kandjaks eraldi kiht teha. See võib olla ettemüüritud seinaruut, mis on tihenduspindade kaitsena kindel meetod. Alternatiivselt võib isolatsioonipinna ette asetada plaaditaolise vooderdise, mille kinnitamisel isolatsiooni mitmest kohast mulgustatakse (perforeeritakse). Sellega tekitatakse juba tihendustehnilisest seisukohast nõrgad kohad isoleeritud pinda. Põrandal tehakse isolatsioonikihile kivipõrand(estrih), mis toimib nii isolatsiooni kaitsena kui ka sobiva pinnana katteplaatide paigaldusel.

Kuna plaatkate oma vuukide tõttu pole kunagi «vettpidav», tungib vesi põranda niisutamisel vuukide kaudu kivipõranda (estrihi) mörti. Raskusjõu seaduspärasuse järgi nõrgub oludest sõltuvalt näiteks seepi sisaldav vesi läbi estrihimördi alla, kusjuures ta rikastub mineraalidega ning lõpuks peatub isolatsioonikihil. Selle nõrgvee eemaldamiseks konstruktsioonist on isolatsioonikihist pealpool tingimata vajalik drenaazhikiht kaldega põranda äravoolu suunas, mis omakorda vajab alumisel kihil täiendavat sissevoolu/äravoolu. Nii sellel põhjusel kui ka toorkatte väga jämeda pealispinnastruktuuri tõttu pole võimalik kanda lintide või kiledega isolatsiooni vahetult toorpõrandale.

Veel enam, ehitustehnilisse kihti tuleb teha kald-side-kivipõrand, mis nõuab raha, kuid lisaks ka töö- ja kuivamisaega. Sama kehtib enamikul juhtudel analoogselt isoleeritavate seinte kohta, mida tuleb enne isolatsiooni tegemist siluva aluskrohviga varustada, et võimaldada puhast kleepumist aluspinnaga.

Aja jooksul on drenaazhikihti kivipõranda all siiski lisandunud seebijäägid ja välja uhutud mineraalid. Seejärel jääb isolatsioonikihil tekkinud vesi seisma kõigepealt kivipõrandast allpool, siis kivipõranda sees. Põrandaplaatide ja isolatsiooni vahel moodustub pideva niiskuse ja vastava soojuse korral (mõeldagu armastatud põrandaküttele vannitubades) ideaalne toitepinnas igat liiki eostele ja bakteritele. Tõesti pole see eriti meeldiv ettekujutus isiklikust hügieeniruumist, rääkimata permanentse niiskuse kahjustavast mõjust ehituskonstruktsioonidele.

Mõjusam isolatsioonivariant on seetõttu võõbatav, pahteldatav või rullitav sideisolatsioon vahetult katteplaatide all. Seesugune funktsionaalselt järjekindlam ja ehitustehniliselt paljuski lihtsam, siledale krohvi- või kivipõrandpinnale kantav isolatsioon kaitseb vastupidiselt eespool vaadeldud isolatsioonimeetoditele kogu katteplaatide all olevat ehitist, niisiis põrandal estrihi ja seinal krohvimörti. Lisaks tuleb toruläbiviikude ja põrandal äravoolude nõrgad ehituslikud kohad kindlamalt ja kestvamalt isoleerida, mis kehtib samamoodi kõikide isolatsiooni ühendus- ja lõpetuskohtade puhul.

Hüdroisolatsioone koos katete ja katteplaatide või plaatidega saab venitus- ja liikumisvuukide piirkonnas tugevdada sobiva tihenduslindi paigaldamisega.

Üldiselt tunnustatud tehnikareeglite järgi Saksamaal (ZDB-märkleht) anti siiani ette voolikusarnane vuukide tegemise moodus seina, põranda ja katete liikumisi vastuvõtmiseks. Sellise tehnika jaoks olid vuugid aga sageli liiga kitsad ning kantide lõikamiseks pole aega ette nähtud.

Uue tehnoloogia järgi toimib isolatsioon ka siis kindlalt, kui voolikutaoline vuukide tegemine pole võimalik või on seda keerukas teostada. Põhjuseks on suure elastsusega tsoon lindi keskosas, mille abil paraneb venitusvõimalus oluliselt ning liikumisi on võimalik kindlalt vastu võtta. Igas suhtes eelistatumale sideisolatsioonile pakutakse mitmesuguseid süsteeme, nagu ühekomponentne dispersioon kunstaine baasil. Ühekomponentsed dispersioonid sobivad eelkõige isolatsiooniks mõõdukalt koormatud pindadele, näiteks kodudes vannitubades ja dushiruumides. Neid kasutatakse põhiliselt siseisolatsioonidena.

Kahekomponentset kombinatsiooni kunstaine-dispersioonist ja tsementi sisaldavatest pulbritest tähistatakse mineraalsete süsteemidena.

Mineraalsete süsteemidega saab isoleerida kestvalt suure koormusega pindu, näiteks palkonitel ja terrassidel välisisolatsioon, samuti ujumisbasseinide, dushiruumide seinad põrandad.

Kahekomponentsete, kemikaalikindlate epoksiidvaikudega isoleeritakse keemiliselt nõudlikke pindu, nagu suurköökide, laoruumide, soolveevannide ja tanklate põrandad ja seinad.

Bituumeni baasil dispersioonide kasutamine on tugevasti vähenenud