Naivistlik rahavajadus

Märgade puudega küttes ei saa korralikku sauna. Ahjualune on täis viginat ja sisinat ning kerisele vee läigatamisel kostab ainult tuim plärtsatus. Ei ole sellises saunas sooja ega leili.

Hoolimata eestlaste seas laialt levinud saunateaduse tarkustest soovivad paljud vihelda eespool kirjeldatud leiges leilis. Leiges saunas vihtlemist võib allegooriana käsitleda paljude hulgas levivale tahtmisele piirata välisinvesteeringuid, kusjuures soovijate hulk üha kasvab.

Ehkki viimasel ajal on seda üha harvemini kuulda, kehtib siiski ka täna tõdemus, et Eesti vajab hädasti välisinvesteeringuid ning tehes investeeringutele takistusi, liigume kasvuhoone tingimuste ehk teisisõnu sisisevate puudega köetava leige sauna poole.

Võib välja tuua kaks peamist põhjust, miks on kodumaist kapitali soodustavate inimeste arv märgatavalt kasvanud. Esimene põhjus on kartus. On ju selge, et välisinvesteeringute tulles väheneb selle võrra ka kohaliku kapitali osakaal Eesti majandusruumis, kuid samas suureneb konkurents jne.

Äärmiselt ohtlik on aga teine põhjus, millele õigustatult viitab ka Eesti Panga president Vahur Kraft. Eestil on esmane tarbimistase saavutatud, paljudel on põhjust rahuloluks, mis aga paraku kipub kujunema loorberitel puhkamiseks.

Tõepoolest, oleme ees Lätist, Leedust, Ukrainast jne, ent nemad ei tohiks olla Eestile võrdlusobjektid. Vaadates Euroopasse, kuhu suure hooga peaksime kihutama, on näiteks lähinaaber Soome sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta meie omast kümme korda suurem.

Kõigile arusaadavalt on sõnastatud Eesti arengu eesmärk -- inimeste heaolu kasv. See aga, et me ükskord saaks enda ostukorvi sama palju asju laadida nagu soomlased, eeldab mitte täna tüliõunaks olevat 1- või 3protsendilist, vaid 7--10protsendilist majanduskasvu. Ja selge on, et Eesti rahameeste kapitalist sellise kasvu finantseerimiseks jääb väheseks.

Tagajärg, mille välismaine suurinvesteering tekitab, on kasulik suuremale osale eestimaalastest. Riik saab tulu välisfirma maksudest, inimestele luuakse uusi töökohti, suureneb konkurents ja ühtlasi kasvab kohalike firmade, muidugi nende, kes vastu peavad, konkurentsivõime. Lisaks levivad kuuldused Eestist kui ettevõtjasõbralikust riigist, kuhu tasub investeerida jne.

Kindlasti ei nõustu Äripäev väitega, et välismaiste investeeringute siiameelitamine tähendab automaatselt kohaliku kapitali tõrjumist. Riskides saada paigutatud naivistide hulka, on Äripäev veendunud, et äritegemine peab toetuma ikkagi kõigile võrdsete võimaluste loomisele. Ja seda hoolimata kapitali päritolust.

Täna on mõningaid tööstureid ja põllumehi esindanud välisinvesteeringute eest «kaitsjate» kitsasse kildkonda astunud/astumas huvitaval kombel ka pankurid (nende huvi seisneb tõenäoliselt selles, et ettevõtted jõuaksid laene tagasi maksta) ning mõned seni ägedalt vabaturumajandust propageerinud ning Eesti vähest majanduskasvu kritiseerinud vabamõtlejad. Ent selle asemel võiksid nad oma hääled rakendada Eesti arengu tegelike vaenlaste vastu: s.o ülepaisutatud avalik sektor ning lonkav ja lohisev maareform. Ning tulevikus võiks reformide üheks indikaatoriks võtta näitaja, kui palju on Eestis müüdud maad, ja seda nii kohalikule kui ka väliskapitalile.