1. oktoober 1996
Jaga lugu:

Keskmine arvutiost

Firmal on vaja uut autot. Selle ostmise tarbeks otsustatakse eraldada mingi summa raha. Sobiva auto leidmiseks saadab firma majandusjuhataja faksi teel pakkumiskutsed viiele temale tuntud autofirmale.

Faksis kirjeldatakse täpselt autole esitatavaid nõudmisi: neli ust, esiratta vedu, vähemalt neljasilindriline mootor, vähemalt neljakäiguline käigukast, ABS-pidurid ja turvapadi. Mõne aja pärast saadakse autofirmadest pakkumused, millest valitakse välja kõige soodsam (loe: odavam).

Autofirmaga läbirääkimisse astudes selgub, et pakutud mudelit ei ole kohapeal saada ning selle tarneaeg on umbes üks kuu. Samas pakub firma ettemaksu korral 5% hinnasoodustust. Firma maksab raha ja kuu aja pärast minnakse autole järele. Siis näeb autoostja esimest korda, milline on tema ostetud auto, selle väliskuju ja värv.

Eelnev jutt võib tunduda päris kentsakas, kuid just niimoodi toimub keskmine arvutiost Eestis. Enamik kaupa tehakse telefoni või faksi teel ja alles kauba lahtipakkimisel ja ülespanemisel näeb ostja esimest korda, millise asja ta on ostnud. Kurb on vaadata moodsaid kontoreid, kus on kulutatud hulga raha ja vaeva korraliku sisekujunduse ja mööbli peale ning siis on kogu üldmulje ära rikutud paari Taiwanist pärit plekk-kastis oleva arvutiga, mida täiendavad sama ilmetud monitor, klaviatuur ja hiir, mis on valmistatud erinevate tootjate poolt ja on erinevat värvi. Harvad pole juhtumid, kus minitower-korpus on laual külili ja sellel seisab monitor või vastupidi, desktop-korpus on tõstetud laua äärde püsti.

Kui autoostul on üpris määrav välisilme, siis arvuti puhul huvitutakse reeglina vaid «silindrite arvust». Tasuks aga mõelda, et kuigi eelkõige töövahend, mõjutab arvuti oma märkimisväarse suuruse tõttu ka mingil määral ruumi üldmuljet ning üks tõrvatilk võib rikkuda ära terve meepoti.

Jaga lugu:
Hetkel kuum