Kui riigikogu ei vähenda valitsuse koostatud järgmise aasta riigieelarves kaitseministeeriumile mõeldud 763 miljoni krooni suurust summat, siis võivad rahapuuduse üle kaeblevad arstid, õpetajad ja politseinikud ennast lohutada sellega, et vaatamata oma vaesusele on nad välisvaenlase agressiooni eest hästi kaitstud. Hea näide vaese riigi totaalsest relvastumisest ja selle tagajärgedest on Põhja-Korea.

Võrreldes käesoleva aastaga soovib valitsus järgmisel aastal suurendada kaitsekulutusi 42 protsenti. Kui me nii jätkame, siis moodustavad kaitsekulutused riigieelarvest 10 protsenti vähem kui nelja aasta pärast, loodab valitsus.

Äripäev on seisukohal, et Eesti ja eestlased ei ole veel nii rikkad, et võtta suund kaitsekulutuste järsule suurendamisele. Riigi totaalse relvastamise asemel võiks poliitikud Eesti julgeoleku tagamiseks suunata oma energia ja maksumaksja raha hoopis teistesse valdkondadesse. Järgmise aasta eelarves tuleks kaitsekulutuste arvel suurendada rahaeraldusi näiteks politseile, tollile ja piirivalvele, või Tallinna--Narva vahelise raudtee ja Tallinna--Tartu maantee läbilaskevõime suurendamisele. Siseministeeriumi puhul aga järgmisel aastal riigieelarve eraldised vähenevad. Politsei, piirivalve ja toll vajaksid lisaraha kasvõi selleks, et juba eos avastada ja panna piir illegaalsele relvaärile, millesse on olnud kaasatud ka kaitsejõudude peastaap ja kaitseliit. Kaitsekulutuste suurendamise põhjendamisel toetuvad poliitikud riigikogus vastu võetud Eesti kaitsekontseptsioonile ja vajadusele astuda NATOsse.

Et ka tavainimene saaks aru kaitsekulutuste tõstmise vajadusest, siis tuuakse näiteks NATO liikmesriikide kaitsekulutuste osa riigieelarves. Millegipärast ei võrdle riigikogus istuvad poliitikud aga Eesti haritlaste ja korrakaitsjate palka või töötu abiraha NATO liikmesriikide omaga. Kuna Eesti alles loob oma sõjaväge, siis ei ole mõtet üritada mõne aastaga jõuda kaitsekulutuste osas NATOsse kuuluvate riikide tasemele. Ajaloost pole teada ühtegi riiki, mis on paralleelselt viinud edukalt läbi nii majandus- kui ka sõjaväereformi.

Kaitsekulutuste suurendamisega ei kaasne automaatselt Eesti astumine NATOsse. USA kaitseminister William Perry peab Balti riikide NATOsse astumisest hoopis olulisemaks, kuidas tuua Euroopa julgeolekuringi Venemaa. Arvatavasti saabki Balti riikide NATOsse astumisel kolme väikerahva soovist määravamaks hoopis Venemaa suhtumine sellesse.

Kaitsekontseptsiooni koostamisel ja kaitsekulutuste planeerimisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast. Kuna me praegu ei ole nii rikkad, et rakendada efektiivselt totaalkaitset, siis peab sellisest kontseptsioonist ka loobuma. Äripäeval pole midagi Eesti NATOsse astumise vastu, kuid toimetus ei saa nõustuda, et järgmisel aastal seatakse kaitsekulutused prioriteediks number üks.