Kõigepealt on selles uurimuses juttu arenguriikidest, kus arvati, et tühjale maale ühe struktuuri loomisega on probleem lahendatud. Ma ei seaks Eestit nende riikidega ühte ritta. Need eksporti toetavad instrumendid, mis meil on kasutusel, on samalaadsed arenenud riikide omadega. Majandusministeeriumi kaudu on tulnud vahendeid ekspordi krediteerimise fondi ja ekspordiabi programmi. Fond annab eksportijatele laenu pankadega võrreldava intressiga. Programmiline abistamine toimub näiteks eksporditurunduse uuringute alal jne. Tulevikus on kindlasti mõeldav see, et riiklik institutsioon hakkaks vormistama ainult garantiisid ja krediitide andmine tuleks kommertspankadelt.

Välisinvesteeringute agentuuri alla tahame moodustada ekspordi arengut soodustava agentuuri. Riigipoolne ekspordi arendamine töötab sel juhul, kui on täidetud neli tingimust, mis olid mainitud ka artiklis: tal peab olema ettevõtete toetus, piisavalt vahendeid, kvalifitseeritud töötajad ja sõltumatus valitsusest. Sisuliselt on see sama töö, mida tegi seni majandusministeerium, seega ei tähenda see mingit suurt ametnikearmeed või suurt struktuuri, praegu on mõeldud sinna 4 inimest. Agentuur on vajalik, et arendada nii eksportivaid ettevõtteid kui ka eksporti toetavaid organisatsioone.

Ma usun, et enamikul eksportijatel on ekspordi krediteerimiseks piisavad tingimused kommertspankadelt. Praegusel hetkel võib ekspordi krediteerimise fond toota rohkem importi kui eksporti.

Siin võib ju olla ettevõtteid, kes kasutavad kommertspangast saadud laenu impordi finantseerimiseks, kuid samal ajal kasutavad fondi pisut madalama intressiga raha ekspordi krediteerimiseks. Ekspordi riiklikuks krediteerimiseks pole erilist vajadust.

Ekspordi toetuses on ka riigil oma roll olemas. Tema osa peaks olema näiteks informatsiooni jagamine, nii Eesti eksportijatele välisturgude kui ka välisinvestoritele Eesti turu kohta.

Kui riik hakkab opereerima fondi rahaga, siis peab ta laenu andmisel konkureerima kommertspankadega. Ent nendega on riigil efektiivselt võistelda raske. Kuid siis satuvad fondi ressursid poliitilise surve alla.

Hetkel on Eesti firmade välisturgudele jõudmise parim viis lihtsalt kõvemini töötada.

Riikliku krediteerimise suunas minnes on alati oht, et lisandub poliitiline tegur. Ning tulemus võib olla see, et maksumaksja raha laenatakse välja nii, et laenu risk ei ole enam väga oluline. Lisaks, Eesti intressitase on võrreldes mõningate ümbritsevate riikidega madalam, seega pole riigi abi vaja.