Suusapuhkust võimaldav arvutiost

Tänased hinnapakkumused on mulle eriti südamelähedased, sest umbes selliseid arvuteid on mul kombeks ka oma maja tarbeks hankida. Paar erinevust siiski on, aga need võib rahulikult minu maailmavaate arvele panna, sest keskklassi arvutiks peaks tabelis pakutavad arvutid paremini passima nimelt nende müügimahtu arvestades.

Niisiis erinevustest siinkirjutaja ja keskklassi vahel. Intelil on hea tava pakkuda paar korda aastas loenguid, võileibu ja veini eesmärgiga veenda arvutihankijaid nimelt kiiremat-kallimat sorti protsessorit ostma, ja teataval määral ma ühinen nende seisukohtadega. Usu poolt, ikka saad kolmandikuga petta -- see käib kindlasti mõnest muust vallast pärit reklaamijutu kohta, sest arvutid kipuvad arenema tempoga, mis poole aastaga udujutust tegelikkuse teeb. Sellepärast nügin ma tasakesi heade lugejate ostuläve 133MHz Pentiumi poole, sest nii pole karta, et väikselt suusapuhkuselt tagasi tulles ootaks ees küsimus, miks me kuu aega tagasi ostsime arvuti, mis tänaseks juba moraalselt raugastunud ja tootmisest maas. Eks ta veidi eneseõigustamine ole, aga võidelda tuleviku probleemidega tundub mineviku kirumisest kuidagi üllam.

Kui Intel räägib kõva häälega tipust, siis vaikselt küsimustele vastates mainivad nad ka seda, mis varsti tootmisest maha läheb, sama kehtib ka arvutitootjate kohta. Ega nad väga ei taha, et sellest suurt juttu tehtaks, mistõttu graafikud lõpevad harilikult kuu aega enne loengupäeva, aga üldiselt on trend ikkagi selgelt näha. 120--133MHz on maailmas jõulumüügiarvuti ja lihavõtteks unustatud, Eesti on sellest tempost veidi maas, aga ma ei peaks seda paarikümmend megahertsi häbenemist väärt suuruseks.

Tegelikult läheb meil veel aastat kaks, kuni jõuame oma 100MHz Pentiumi ära pruukida. Siinkirjutajal on eelmisest suvest saati 90MHz Pentium tavalise ehk mitte-pipeline-cache-emaplaadiga, ja ta loksutab selle peal suurima rahuloluga A4- ja A3-formaadis värvitrükiseid, mis oma mahus mõnda tagasihoidlikku gigabaiti tähendavad. Selleks tööks on P5-90 veidi madal profiil, eriti kibekiiretel tööhetkedel, aga iseenesest ajab ta ju enamuse ajast asja ära, ja vahest peab veel aastakese vastu.

Sama lugu on ka mitte-graafika-töökohtadega ehk keskklassi arvutitega. Ballistikat arvesse võttes tasub veidi kõrgemale lasta, tõenäosus pika maa peale märki tabada on suurem. Saavutatud edumaad võib pruukida kas konkurentide peletamiseks või siis lihtsalt enesekindluse tagamiseks -- me võime mida tahes ette võtta ilma lisainvesteeringuteta, ja aeg, millal firma vara kõige efektiivsem kasutus oleks selle töötajatele jõulupreemiaks laialijagamine, on veel kaugel.

Teiseks erinevuseks peale kiiremate protsessorite mainiksin CD-ROMi. Mina ehitan võrku ja tahan, et kõik oleks maksimaalselt reglementeeritud.

Kui töötaja ametijuhendis pole kirjas, et ta saab palka flopiseadme, kõvaketta või CD-ROMi kasutamise eest, pole neid ka vaja -- vähemalt alates momendist, kui mul on odavam ja turvalisem tarkvara kasutus serverist. Suure võrgu administraatoril on nii kergem. Aga juhul kui see on ainus arvuti või kui töötegijal peaks olema vaja ligi pääseda suurtele infohulkadele, on loomulikult mõtet asi lahendada nii, et töö saaks tehtud ja võrku ei koormataks.

Kas ma peaksin ostma serverisse uue kõvaketta, investeerima 100MB ethernet-võrku või hoopis hankima CD-kirjutaja ja igale töökohale CD-lugeja? Lisaks võiksin ma nii kogutud informatsiooni hõlpsalt ka koostööpartneritele edastada, sest CD abil on see märksa lihtsam kui propageerida Internetti, www-kasutust ja e-maili.

Võrk on in, aga kunagi ei maksa alahinnata võimalust suurt infohulka kohapeal pruukida -- loomulikult juhul, kui see pole päevast päeva uuenev ja grupi pideva ühistöö tulemus. Kõige suurem infoedastuse kiirus on vist seni hobusega koorma magnetlintide vedamine ühe ülikooli arvutuskeskuse kolimisel.

Ja kolmas erinevus: monitor. Mina lähen poodi ja loen ette esimesed pähetulevad protsessori taktsagedused ja kõvakettasuurused, ning tulemuseks on mind rahuldav arvuti. Aga monitori peale kulutan ma pool päeva, katsetan erinevaid marke ja piinan müüjaid, kauplen hinda alla ja teen kurja nägu, kui kõik ei lähe nii, nagu sooviksin -- sest ma ei taha oma kaastöötajaid kohata õhtuti albiinojäneslikult punaste silmadega kurtmas, et kuulõpupaberite vormistamine neilt viimase terviseraasu viib.