Kütuseäri suured tehingud

Artikkel

- Uudised
- 16. oktoober 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kütuseäri suured tehingud
Kui Eesti Energiat erastada püüdvat NRGd hakkas Eestisse tooma endine energeetikaminister Arvo Niitenberg, siis Esoili osta soovinud Coastali pidi enda hoole alla võtma Vähi sõber Tallinna Sadama peadirektor Enn Sarap.
Peaministri enda sõnutsi kuulis ta Coastalist esmakordselt pärast Esoili esimest erastamisvooru suvel 1995, mis lõppes kosilast leidmata. Pakkujate seas oli ka Estonian Oil Service (EOS), kus Coastali osalus on 50 protsenti.
Et EOSi nimel esines piisavalt värvikas Rootsi ärimees Nils Wårgarden, pidas Vähi tarvilikuks pöörduda kirjaliku järelepärimisega Coastali peakorterisse Houstonis.
Selle peale lendas Tallinna korporatsiooni president David A. Arledge, kes soovis Vähilt saada vastused kolmele küsimusele: 1) kas Eesti-Vene suhted paranevad ja ränka vastasseisu ei tule; 2) kas turumajanduslikud reformid jätkuvad; 3) kas Eesti valitsus ja erastamisagentuur hoiavad ära kohalike kütusetuusade sobingu.
Rahuldavate vastustega koju jõudnud, tegi Arledge teises Esoili erastamisvoorus pakkumuse, mis oli kõige vähenõudlikum garantiide osas ja kõige külluslikum rahaliselt. Arvestati ka seda, et Coastal oli teinud Esoilile 17,5 mln dollarilise ettemakse (mitte investeeringu) Termoili teenuste kasutamise eest.
Saadud rahaga uuendas Esoili koosseisu kuuluv Termoil oma 90 000kuupmeetrist tumedate naftasaaduste mahutite parki Maardus ja rajas Coastali toodud Leedu ehitajatega 7,5 kilomeetri pikkuse torujuhtme Muuga sadamasse.
Juba 1994. aastal sundis Eesti Kütus Tallinna Sadamat tollase valitsuse korraldusega ehitama kütusetoru Muuga idapoolsele lainemurdjale või siis viljakaile. Esimese variandiga oleks kaasnenud kahe naaberkai sissevarisemine, teisega aga viljatransiidi lõplik kaotsiminek. Seetõttu sõdis Tallinna Sadam nendele plaanidele kõigest jõust vastu. Alles pärast Vähi võimule tulekut oli tee lahti lahendusele, mis on käigus praegu.
13. septembril 1995 kirjutasid Tallinna Sadam ja Termoil alla lepingule, millega naftatoru otsustati paigutada uuele, 7. kaile ja Termoil kohustus Muugalt läbi laskma vähemalt miljon tonni masuuti aastas. Projekti rahastaja Coastal garanteeris ka kaubavoo, mille puudumisel tuleks maksta sadamale laekumata tuluga võrdne trahv.
12. septembril 1996 avas Coastali president Arledge Termoili terminaali piduliku lindi läbilõikamisega Muugal.
Kummatigi võib Coastali hiigelshõud pidada lõikuspeoks ilma lõikuseta, kuna veel tänagi kuulub Esoil Eesti riigile, mitte Coastalile. Esoili erastamisleping pole seni jõustunud. Selleks on vajalik, et Coastal kannaks EEA kontole 120 miljonit krooni, mis on deponeeritud Hollandis AMRO Pangas.
Ameeriklased aga ei kiirusta raha saatmisega ja seadsid raha ülekandmiseks kaks eeltingimust: 1) AA-Õligrupp peab lõpetama pankrotimenetluse Esoili vastu ja 2) AA-Õligrupi 70 miljoni kroonist nõuet Esoili vastu ei tohi rahuldada Coastali rahadest. EEA peadirektori Väino Sarneti sõnul on ameeriklased nõus ootama kuu, maksimaalselt kaks. Siis võib lepingu prügikorvi visata.
«Esialgu ei ole mul kahtlust, et Coastal saab Esoili omanikuks ja Eesti riik saab oma raha,» lausub Tiit Vähi. Kui millegipärast tehing katki jääb, siis hakatakse järgmistega rääkima, lisab ta.
Kas hakatakse rääkima paremuselt teise pakkujaga või kuulutatakse välja uus erastamiskonkurss, on Vähi ütlusel Sarneti ja EEA nõukogu esimehe majandusminister Andres Lipstoki kompetentsis.
Esoili osta soovinud AA-Õligrupist kuulub pool N-Terminaalile ja teine pool võrdsetes osades AA-Tradingu juhtidele Juhan Kolgile, Urmas Pastile, Heiti Häälele ja Aivar Riisalule. Kaotust tunnistamata astusid nad aegsasti rea samme, võtmaks ka kaotajana maksimaalne.
27. märtsil 1996 sõlmisid Eesti Kütus ja Esoil solidaarse vastutuse lepingu. AA-Õligrupi huve esindav advokaadibüroo Viktor Kaasik & Co saavutas olulise võidu mais, mil Eesti tööstus- ja kaubanduskoja vahekohus mõistis Kaasiku kliendile välja 70 mln krooni Esoililt ja 20 mln krooni Eesti Kütuselt.
EEA, Esoil ja AA-Õligrupp sõlmisid 17. augustil 1996, s.o kaks päeva pärast Esoili müügilepingu allkirjastamist, lepingu, mille kohaselt tasub agentuur AA-Õligrupile 90 miljoni kroonise võlanõude.
Konkurentide sõnul on jällegi mängus Tiit Vähi käsi, kes olevat variisikute kaudu aktsionär N-Terminaalis. Nii Vähi kui ka N-Terminaali nõukogu esimees Endel Siff eitavad seda. Kuid samas ei saa eitada N-Terminaali ja Vähi sidet isiklikul pinnal. Nii Siff kui eriti pooleldi N-Terminaalile kuuluva Pakterminali ja ühtlasi AA-Õligrupi juhatuse esimees Aadu Luukas on inimesed, kelle jaoks Vähi leiab alati aega.
Tallinna--Kieli laevaliini operaatorfirmas Eesti Euroopa Liinid, mille aktsiate kontrollpakk on N-Terminaali käes, on ka peaministril 10protsendine osalus.
Pankrotistunud Tartu Kommertspanga (TKP) varade hulgas oli võlanõue Eesti Kütuse vastu. Nõude realiseerimiseks esitas TKP 1993. a pankrotiavalduse Eesti Kütuse vastu. Viimase koguvõlg ulatus juba 220 mln kroonini.
Pankrotiseadus ütleb, et varad, sealhulgas ka võlanõuded, tuleb maha müüa kõige kasulikumal viisil. Tollal leiti, et ainukeseks ja võlausaldajatele kõige kasulikumaks viisiks on nõuete loovutamine võlausaldajatele, kuna varade müügiks korraldatud oksjonitel ei leidunud ühtegi ostjat. Ka Hansa Kindlustus rahuldas enamiku oma nõuetest just nõnda.
Täpselt selline asi toimuski TKP ja AA-Õligrupi vahel. AA-Õligrupp andis pangale oma nõude TKP vastu ehk Eesti Panga 60 miljoni kroonise nõude, mille ta oli omandanud keskpangast konfidentsiaalse lepinguga.
Just siia võib olla aga maetud koer, mille üleskaevamine annaks võtme loo mõistmiseks. Miks Eesti Pank loovutas nõude just AA-Õligrupile ja mis tingimustel? Äris ju tasuta lõunaid ei eksisteeri.
TKP andis omakorda AA-Õligrupile oma nõude Eesti Kütuse vastu 1995. a septembris, mil see nõue ei maksnud sentigi. Kaasik & Co vandeadvokaadi abi Sanjay Jaanus Mody sõnul oli firma varadest tühjaks tehtud.
Tartu linnakohus keelas Hansa Kindlustuse hagi põhjal EEA-l 90 miljoni krooni väljamaksmise AA-Õligrupile ja soovis tunnistada kehtetuks TKP võlanõude loovutamise AA-Õligrupile. Tartu linnakohus pidi asja arutamist jätkama homme, kuid Äripäeva informatsiooni kohaselt on pooled omavahel kohtuvälise kokkuleppeni jõudnud.
Samas, kui TKP pankrotihaldurid kutsusid parima pakkuja väljavalimiseks kokku pankrotitoimkonna, kes otsustas sõlmida nõude loovutamise lepingu AA-Õligrupiga, ei hääletanud vastu ükski toimkonna liige.
Hiljuti kohtule esitatud uue hagi eesmärk võis Kaasiku sõnutsi olla asja lõputu venitamine, Coastali kannatustekarika üleajamine ja Esoili uue erastamiskonkursi esilekutsumine. Küsimuse peale, kas see pole ka tema eesmärk, vastab Kaasik tõrjuva pearaputusega.
Luukase kinnitusel ei seisa AA-Õligrupp Coastalil enam ees, kui laheneb vaidlus TKP üle. Olen kindel, et AA-Õligrupp ei maksa Eesti kalleimale advokaadile mitte selleks, et noruspäi võitlusväljalt lahkuda, lisab Luukas.
«Praegu on võlanõue AA-Õligrupi käes, aga see on vaidlustatud. Me ei tea veel, kellele me maksame, aga maksame võlanõude kinni selle seaduslikule omanikule,» lubab Vähi.
Kokkuvõtlikult. Olukord Eestis meenutab menuromaani «Tuulest viidud» aegu Ameerika kodusõja päevilt. On krahmamise kuldaeg, kus edukad on tugevamad ja sageli ka julmemad. Coastalile on see maailm tuttavam kui kohalikele.
Hetkel kuum