20. oktoober 1996 kell 22:00

Iisraeli regionaal- ja ettevõtluspoliitika edu ning ohud

Iisrael, XX saj algul veel Ottomani impeeriumi laostunud ääremaa, on tänaseks riik, mis SKT-lt ühe elaniku kohta (13 603 USD 1994. a) kuulub maailma riikide järjestuses esimese 20 hulka. Eestigi püüab teha majanduslikku «tiigrihüpet». Majanduspoliitika kujundamisel võiks abi olla ka juudiriigi kogemusest.

Alates 50ndatest aastatest kehtivad Iisraelis regionaalsed investeerimissoodustused ning 90ndatel aastatel algatati regionaalseid prioriteete arvestavad väike- ja keskettevõtluse tugimeetmed.

1948. aastal loodud Iisraeli riigi jaoks on põhiprobleem immigrantide paigutamine ja nende tööhõive tagamine. Tulijaid püüti suunata algul maale ja hiljem perifeeriasse (põhjas Galilea, lõunas Negevi kõrb), kuid siiski on enamik rahvastikust alati elanud linnades ja riigi keskosas.

Alates 50ndatest aastatest on valitsus immigrantide hajutamiseks rajanud nn arengulinnu.

Hõive tagamiseks võeti 1950. aastal vastu kapitaliinvesteeringute soodustamise seadus ja asutati investeeringukeskus.

Investeerimissoodustuste saamisel on eeltingimusteks:

1) toodangu või teenuse ekspordikõlbulikkus;

2) heatasemeline tehnoloogia;

3) suur loodav lisaväärtus;

4) töökohtade loomine;

5) investeering prioriteetsesse piirkonda.

Soodustusi on kolme liiki: tagastamatu toetus, maksusoodustus või riigi garantii pangalaenule.

Toetust võib saada maksimaalselt 13--34% investeeringu mahust ning seda antakse ainult seadmete hankimiseks. Omavahendite osa investeeringus peab olema 30%.

Kuna Iisraelis antakse investeerimistoetust lisaks väike- ja keskettevõtetele ka suurettevõtteile, maksab riik näiteks multinatsionaalse Inteli elektroonikakompanii investeeringust Kiryat Gati arengulinna toetusena kinni 600 miljonit USDd.

Maksusoodustus võib olla kiirendatud amortisatsiooni arvestamine või tähtajaline maksuvabastus.

Laenugarantiid võib rakendada ka kombineeritult teiste toetustega.

Soodustused on arengulinnadesse investeeringuid küll toonud, kuid pole taganud jätkusuutlikku arengut. Normaaltingimustes majandamisel on kasum väike, soodustuse lõppemise korral lõpetatakse tegevus või jäetakse arengulinna hingitsema filiaal. On esinenud juhtumeid, kui soodustusi saanud firmad santazheerivad valitsust, ähvardades tootmise arengulinnas lõpetada ning nii on tekkinud mitmed subsiidiumidest elavad ettevõtted.

Sotsiaalsest aspektist ei ole loodud atraktiivset elukeskkonda, noored, enam haritud ja ettevõtlikum osa rahvastikust lahkub arengulinnadest, mitmed ühe ettevõtte asulad on domineeriva ettevõtte pankroti tõttu kriisis.

Samas ei söandaks kirjeldatud poliitikat ka läbikukkunuks pidada. Esmased immigrantide massi tööstamise ning territooriumi hõlvamise ülesanded on täidetud. Iseasi, kas on enam mõtet sama kallilt investeeringuid «osta». Pigem tuleb nüüd rõhk asetada pikaajaliste arengueelduste kujundamisele: tehnilise infrastruktuuri, atraktiivse elukeskkonna ja dünaamilise väikeettevõtluse arendamisele.

Hetkel kuum