21. oktoober 1996
Jaga lugu:

Kunsti kulud pole mõõdetavad

Äripäeva küsimustele vastab kunstnik Marko Mäetamm

Rendisumma, 1500 krooni plakatid.

Mina teen hetkel oma tööd pleksiklaasile. Üks klaas maksab tuhat krooni, mul on väljas 20 pilti. Lisaks värvid, pintslid, ateljee üür, elekter, soojus. Loomulik, et selle hinna sisse läheb ka minu tööaeg. Reeglina läheb ühe näituse korraldamine maksma 50 000 krooni.

Üldsegi mitte. On kunstnikke, kes ei pea üldse rendihinda tasuma, seda siis, kui on teada, et kunstnik müüb hästi. Vinogradovi, Lapini, Mee puhul võib kindel olla, et nende teoseid ostetakse näituse lahtioleku ajal kindlasti ja galerii saab vajaliku raha müügiprotsendi pealt.

Mina ei tee kunsti, mis ennast alati müüb ja seetõttu maksan tavalist rendihinda. Vaal galerii rent läheb mulle maksma 7000 krooni kolme nädala eest.

Ei leiagi. Viimast näitust aitasid korraldada AS Neoon, kultuurkapital, Sorose fond, ja AS Karme. Kunstnikud on juba sellised tüübid, et neile on reeglina vastuvõetamatu minna ja küsida. Levinud on arvamus, et see on ebaeetiline ja lame.

Kui kunstnikul on olemas hea mänedzher, siis leiab ta toetajaid. Üldiselt ei saada veel Eestis aru, mis on sponsorlus ja mis metseenlus ning mis on nende vahe.

Ärimaailmas on tegelikult nii, et kui oled edukas ja käid teatris, oled parem sellest ärimehest, kes on edukas, aga ei käi teatris.

Põhiliselt alkoholifirmad, aga nad ei toeta kunstnikke finantsiliselt, vaid oma tootega.

Kunstnik avab näituse, firma annab joogid.

Viimase näituse puhul ei olnud midagi lihtsamat kui minna Karksi veinitehasesse, küsida kaks kasti veini ja kasutada plakatil nende logo.

See oli puhas juhus. Tegin täiesti kogemata mõned BMW-teemalised pildid. Minu mänedzher nägi neid ateljees ja tal tekkis mõte. Ta viis pildid BMW esindusse ja käis välja sponsorluse idee. See oli autofirmale täiesti uus kogemus ja nad polnud siin sellise asjaga üldse kokku puutunud.

Esimene probleem sai alguse juba sellest, et algpiltidel oli mul BMW firmamärk valesti joonistatud ja meenutas rohkem sinist liivakella kui firmamärki.

Lõputute selgituste ja veenmiste järel jäid nad nõusse. Tegemist oli siiski projektiga, mille käigus näidati minu pilte linnatänavatel. Projekti eelarve oli 30 000 krooni ja selle kattis BMW Eesti esindus.

Tegemist on kunstiinformatsiooniga, mis on pakitud mehhaanilise asja sisse ning seda on hea käsitleda. Viskad kasseti või CD sisse ja vaatad. Seda tehakse igal pool maailmas, ka Internetis on võimalik vaadata galeriide pakutavaid näituseid.

Maksin selle tegemise eest 5000 krooni, eetriaeg anti mulle tasuta, sest Reklaamitelevisioon näitas seda kui oma saadet.

Ei. Meie koostöö ei läinud vajalikul määral käima, sest ta ei suutnud minu töid Eestist välja viia. Praegu müün oma töid ise paremini.

Ideaalvariandis peab mänedzher olema selline, kes suudab ainult kunsti müümise ja väljaviimisega tegeleda. See ei ole nii, sest neil on olemas oma põhitöökoht ja kunstiga tegelevad nad selle kõrvalt.

Mitte eriti, sest Eestis pole kunstnikku, kes suudaks panga prestiizhi tõsta. Pangas näidatav kunstnik peab olema selline, keda tuntakse ka välismaailmas. Reeglina pole ta siis enam eestlane.

Teiselt poolt on see mõistetav, sest kohaliku tähtsusega Eesti kunstnik võib pangale oma teosega hoopis kahju teha. Klientuur on pangas erinev.

Kui ikka panga peahoones on mingi plätserdus seinal, mõeldakse eeskätt, et panga juhtkond on lolliks läinud. Tegelikult otsustab kunsti valiku üle pangas siiski sealne disainer.

Vajadus on olemas. Eelkõige antakse altkäemaksu kunstikriitikutele, et nad kunstniku töödest hästi kirjutaksid. Altkäemaksu võib anda rahas, oma töödes.

Altkäemaks on ka see, kui kunstnik kutsub kriitiku Kuku klubisse, söödab, joodab kriitikut ning kiibitseb seni, kuni saab hea loo. Eesti kriitikud ei ole erapooletud, sest siinne kunstimaailm on nii väike. Kõik tunnevad üksteist ja neil on isiklik maitse.

Kõige hullem on see, kui mitte midagi ei kirjutata, siis on kunstnik surnud.

Kunstnik ei saa juhtida kirjutamisprotsessi, kui ta altkäemaksu ei anna. Samas võib kunstnik raha eest tellida hävitava artikli oma konkurendi kohta ja seda tehakse.

Ma olen vabakutseline, seega eraettevõtja. Ma pean oma tulusid ja kulusid deklareerima samasuguse skeemi alusel kui kingsepp. Siit algavadki kunstniku jaoks probleemid.

Viimane kord küsiti minult, kui palju jääb järele värve, pintsleid ja muud materjali. Ma ei saa seda öelda, et mul on pintsel siiamaani alles, aga ma ei saa sellega enam tööd teha. Lõpuks läks asi niikaugele, et ametnik küsis minult, miks ma oma pilte ei müü, kui ma neid kogu aeg teen. Muidugi müün, kui neid keegi pidevalt ostaks.

Kui ametnik kuulis, et hoian oma pilte kodus, lubas ta tulla inventuuri tegema, et selgust saada, kui palju ma olen materjali kulutanud. Neil on võimalus minu korter kinni pitseerida, kui nad seda tahavad. Tookord nad ei teinud seda.

Muidugi, kui nad on eraettevõtjad. Ma ei saa näidata jääke sama skeemi alusel, kui seda teeb tootja. Kingsepp näitab ette järelejäänud tallad või naharibad, mul on pintslid, millega tööd enam teha ei saa.

Kunstnikud käivad maksuametis kümme korda, sest ametnikud ei saa aru sellestki, miks kunstnik üldse veel midagi teeb, kui tal on kahjum. Mõni kunstnik ootab terve aasta, et leida hea idee, järelikult toodab ta kogu aeg kahjumit.

Jaga lugu:
Hetkel kuum