Ausalt öeldes oli Äripäeval tõsine tahtmine valida möödunud nädala kõige silmapaistvamaks tegijaks mõnda majandusmeest. Kuumal sõelal hüpitati prominente nii tolliameti-kütusefirmade kui Estonian Airi-SASi vägikaikaveost.

Kuid tuleb jääda objektiivseks. Nädala tähelepanuväärseim sündmus ei tulnud siiski mitte majanduse, vaid poliitika vallast. Ning peakangelaseks polnud keegi muu kui Edgar Savisaar. Kahju, et Eestimaal nii vähe temataolisi on. Kord lõpeb ka Savisaare ramm ja kellest siis ajalehed kirjutaksid.

Kuid kasutame võimalust ja tunneme rõõmu, et suur kombinaator taas malelaual nuppe tõstis. See, kuidas Savisaar Tallinnas reformierakonna, Isamaaliidu, parempoolsed ja mõõdukad võimult kõrvaldas, oli lihtsalt elegantne.

Kurb hakkab, kui vaatad neid väetikesi, kes peaksid justkui olema Savisaare valitsemiskaaslased pealinna eesotsas. Robert Lepikson linnapeaks. No mis poliitik ta ka on. Eriti Savisaarega võrreldes. Oleks veel Laar linnavalitsuses olnud, oleks võinud nauditavaid võimulahinguid oodata. Lepikson võib parimal juhul täita Savisaare PR-mehe rolli.

Kuid Savisaar on suurekaliibriline mees. Nii kerelt kui ambitsioonidelt. Pealinnaga ta ei lepi. Talle on vaja enamat. Võimu Eesti riigis. Ja nii, et kriitikanooled ei tabaks otse teda, vaid kedagi teist. Koonderakonna juhti Tiit Vähit näiteks, kes usub end suutvat avalikkust lollitada mõttega, et leping oli üksnes reformierakonna-KMÜ koalitsioonilepingu täiendus.