Eriti tähtis nimekiri

Eestis on ainult tähtsad ja eriti tähtsad nähtused. Viimaste hulgast on näiteks eriti tähtsate asjade uurijad, eriti tähtsad valdkonnad riigieelarves. Nüüd on siis valitsus andnud rahvale ka teada, millised ettevõtted on Eesti riigi seisukohalt eriti tähtsad. Peaminister Tiit Vähi kinnitas eelmisel reedel nn strateegiliselt tähtsate ettevõtete nimekirja. Seda üle tosinat ettevõtet sisaldavat nimekirja on tõepoolest põhjust pidada tähtsaks, kui mitte eriti tähtsaks. Nimekiri ehitab tõkkepuid mitmete, eelkõige Eesti jaoks tõepoolest tähtsate infrastruktuuriettevõtete erastamisele.

Nimekirjal on tema nime järgi suurejooneline eesmärk -- järjestada riigi jaoks strateegiliselt eriti tähtsad ettevõtted. Kuid selle, ühe kole pika nimega seaduse järgi koostatud nimekirja ettevõtete ainukene strateegiline tähtsus seisneb selles, et nende riigi omanduses olevate aktsiate müümisel tahab 101-liikmeline riigikogu noosijagamisel kõiketeadja Saalomoni rollis olla. Ning pärast erastamist saab ettevõte strateegiliselt ilmselt sama tähtsaks kui Toompea nõlval ulguv tuul.

Mis siis ikka, riigikogu saadikud käärivad käised üles, kaevavad sahtlitolmu alt välja riigivaraseaduse, mille alusel hakata tükke jagama, ja läheb lahti!! Kuid ettevaatust, entusiasmiks on vähe põhjust. Riigivaraseaduse alusel on erastamismehhanism üsna udune: kas riigikogu peab ainult «jah» ja «ei» ütlema või arutama ka pakkumuste sisu; mida peab täpselt tegema riigikogus moodustatav komisjon; kuhu ja kuidas laekub erastamisest saadud raha jne. Kogu ettevõtte erastamisprotseduuri läbimine riigikogus tähendab mitmete kuude võrra pikenevat erastamist, mis olenevalt riigifirma juhist tähendab talle kas lisaaja näol antud kingitust või üha kiiremini hallinevat pead.

Kuid milleks on Eestis ole-mas erastamisagentuur ja erastamisseadus? Need nimed nagu eeldaksid seotust riigiettevõtete erastamisega. See, et mõlemal, nii agentuuril kui ka seadusel, on aeg ümber saanud, ei vasta tõele. Mõlemad, tõsi küll väikeste komistustega, on tõestanud oma töövõimet. Ka «strateegiliselt eriti tähtsaid» ettevõtteid saab ja peabki erastama erastamisseaduse alusel, mis on kiireim ja efektiivseim meetod. Agentuuri kasuks räägib tema kogemus ning nn otsuste läbipaistvus, võrdlus numbrites: otsustavad ju agentuuris ainult 11 inimest riigikogu 101 asemel.

Kindlasti on see tähtis nimekiri muusika mitmete riigifirmade juhtide kõrvadele. Erastamine ja Sarneti list'iks kutsutud erastamisnimekiri tundub paljude jaoks olevat hullem filmist pärit Schindleri nimekirjast. Veel hiljuti figureerisid nimekirjas Tallinna purjespordikeskus ja Tallinnfilm, senini püsib seal näiteks Eesti telegraafiagentuur (ETA), kirjastus Perioodika, Vaba Maa. Kõik väidetavalt äärmiselt tähtsad ettevõtted, mille erastamist, kui sellest üldse rääkida saab, ei tohi agentuuri kätesse usaldada.

Lähtudes riigi jaoks tähtsuse printsiibist, siis kas ei peaks nimekirja panema juveelitehast, kus vormitakse sente, või mõnd strateegilist kütusevaru hoiustavat kütusefirmat? Kuid siis tekib küsimus, milleks seda ikkagi vaja on? Kui riik tahab määratleda, mis on tuleviku jaoks tähtis, siis saaks ta seda teha seadusega, kus on kirjas tema huvid ja prioriteedid. Kindlasti ei ole aga riigi huvides nimekiri ettevõtetest, mis lähevad riigikogu saadikutele jagamiseks.