Eesti ja Vene konfrontatsiooni hind

Tõnis Aviksoni huvitavas vaatluses «Transiidihiiglased tahavad laieneda» (Äripäev, 15.11.1996) on öeldud, et kui Mihhail Bronshteini arvates läheb konfrontatsioon Eestile maksma umbes 600 miljonit dollarit aastas, siis tegelikult transiitveosed hoopis suurenevad. See näiline vastuolu vajab selgitamist.

Bronshteini artiklites räägitakse minetatud kasust ja kaotatud ajast. 1992. a, kui koostati Venemaaga vabakaubanduse arendamise lepingut, tehti mitmed arvestused. Meie ees oleks avanenud soodsatel tingimustel Venemaa tohutu kauba- ja teenuseturg. See oleks tähendanud viie miljoni elanikuga Peterburi piirkonna turgu Eesti toiduainetele.

Viis põlve minu esivanemaid on elanud Peterburis, ning lapsepõlvest peale valitses meie peres teadmine, et parimad piimatooted on pärit Eestist. Samuti nagu tudengipõlves olin kindel, et Eesti kartul ja aedvili on turul kõige kvaliteetsem. Selline oli Eesti imago Peterburis. Ning ei ole juhus, et Anatoli Sobtshak oli omal ajal valmis Eestiga sõlmima väga soodsat pikaajalist lepingut, mis oleks andnud Eesti toiduainetele parimad müügikohad. Samasugune lepe oli koostamisel ka Moskva linnavalitsusega. Kuid kahjuks...

Vabakaubanduse asemel on meil Venemaaga ebasoodsaim kaubandusrezhiim ja topelttollid. Eesti kaubad jõuavad Vene turule raskustega ja kaudseid teid pidi. Seetõttu kaotab Eesti kaubandussuhetes Venemaaga vabakaubanduslepingu puudumise tõttu aastas 400--500 miljonit dollarit. See oleks ju Eesti kaupadele turg, kus need on lääne toodetega täiesti konkurentsivõimelised. Seetõttu ei ole juhus, et Eesti kaubandusbilansi puudujääk muudkui kasvab ning läheneb tänavu miljardile dollarile. Kaotatud aeg on aga teatavasti üks hinnalisemaid resssursse.

Samal 1992. a kirjutati Venemaaga alla ka transiidikokkuleppele. Muuseas, erinevalt vabakaubandusleppest on see endiselt jõus. Miks? Kuna see on pooltele kasulik. Venemaa sai sellega takistusteta ja tollivaba pääsu lähimatele Eesti süvaveesadamatele, kus oli valmis infrastruktuur. Eesti aga sai arendada oma sadamaid ning lõigata tulu transiiditeenuste osutamisest. Eestil avanes võimalus saada Baltimaade Hollandiks. Kuid see eeldas riikidevahelisi sõbralikke suhteid, mis kahjuks...

Näiteks Venemaa Euroopa-osa suurima nafta- ja gaasileiukoha Timaani-Petshoora hõlvamisel oleks naftajuhtme rajamine Kirishi kaudu Tallinna Uussadamasse tähendanud Venemaale transpordikulude säästmist 15% võrra ning Eestile 150--200 miljoni dollari teenimist transiidi pealt. Konfrontatsiooni tõttu Venemaa loobus sellest projektist. Kuid vahest ei olegi asjade seis nii halb?

Nagu ilmneb Tõnis Aviksoni artiklist, on Muuga kohal taevas pilvitu. Ainuüksi aastaga suurendasid meie transiidihiiglased põhiliselt masuudi transiiti neljalt miljonilt tonnilt 6,7 mln tonnile. Näib, nagu ei oleks poliitiline konfrontatsioon sellele mingit mõju avaldanud. Härra Aadu Luukas kuulutab, et ta ei karda konkurentsi turul.

Esiteks on masuudi suur kogus tingitud naftatöötlemistehnoloogia mahajäämusest SRÜ riikides. Teiseks lisab Eestis tulevikuusku see, et Muuga sadamas on Nõukogude-järgse majandusruumi kõige ajakohasemad tehnoloogilised liinid.

Kuid samal ajal kui suurenevad naftatoodete transiitveosed Eesti sadamate kaudu, vähenevad muud veosed (vili, süsi, metallid jm). Kas Venemaal jääb naftatöötlemise tehnoloogia igavesti mahajäänuks? Ja kui kindel on Eesti hästi leitud nishsh Vene masuudiekspordi ahelas?

Venemaa «sajandiplaanist» ja meie naabrite plaanidest olen juba kirjutanud. Nende plaanide kohaselt suureneb sadamate käive aastail 2000--2005 kaks-kolm korda. On näha, et 1996. a kujuneb teatud määral murranguliseks. Toon mõned näited.

Venemaa valitsus otsustas tänavu ehitada Soome lahe idaossa Batareinaja lahe äärde sadamakompleksi, mis ühendatakse Kirishi tehasest tuleva naftajuhtmega. Sadama I järgu naftatoodete käibe aastamahuks on plaanitud 14 mln tonni. Hiljuti kirjutas peaminister Tshernomõrdin alla Ust-Luuga suursadama ehituse projektile. Batareinaja sadama ehitusel, kus riik teeb investeerimis- ja maksusoodustusi, osaleb Venemaa suuremaid naftakompaniisid Surgutneftegaz.

Venemaa teise suure naftafirma Lukoil peadirektor on lubanud edaspidi eksportida Lukoili naftasaadusi põhiliselt Kaliningradi kaudu. Kui seni eelistas Lukoil naftasaadusi eksportida Eesti kaudu, siis on märke, et ta on hakanud eelistama Novopolotski-Ventspilsi suunda. Novopolotski naftatöötlemistehas on SRÜ riikide moodsamaid, mille aastane võimsus on 30 mln tonni. Valgevene president Lukashenko on lubanud anda tehasele 7 aastaks täieliku maksusoodustuse.

Need on suure naftaäri mängud. Kas Eesti masuuditransiit jääb püsima, sõltub tehnoloogiast ja poliitikast.