Lepikson muudab Tallinna

Väga lihtsalt. Seda valmistas meie poolt põhiliselt ette Jaak Tamm, mina lülitusin sellesse mõned päevad enne pööret ja lõplik otsus sündis tegelikult erakonna juhatuse koosolekul, mis toimus neljapäeva (14. novembri -- toim) hommikul. Samal päeval toimus ka Tallinna volikogu istung.

Kell 10.30 otsustas erakonna juhatuse salajane hääletus, kes peab olema linnapea. Aega oli hirmus vähe, tuli ette valmistada kõik dokumendid: kaheksa määruse-eelnõu, kõik paljundada ja jõuda kella neljaks volikokku.

Siin on kaks aspekti. Esiteks, kui juba kampaaniat teha, on ikka raudselt üks eesmärk, tulla võimule. See on parim tee valijate mandaadi õigustamiseks. Teiseks, tõepoolest, Vilba linnavalitsus oli ikka totaalselt lahja.

Ja eks see poliitilise mängu ilu käib ka asja juurde.

Teha kõike seda, mis valimiste eel sai lubatud, tegeleda uutmise ja muutmisega ilma populistlike tegude ja loosungiteta. Alates struktuuri muutmisest, mis seal ametkonnas Vabaduse väljakul on, ja lõpetades linnaosades toimuvaga. Näiteks linnavalitsuse majas on 16 raamatupidamist koos 16 pearaamatupidajaga ja ma ei näe selleks mingit vajadust.

Olen ME Valika asjad välja võtnud ja autode arv on enam-vähem selgeks saanud, ka linnaettevõtlus on enamvähem klaariks saanud, mis on esimene samm selleks, et hakata erastama.

No see on haiglane! Mis linnapea ametil erastamisega pistmist on. Ma olen erastamisagentuuris juba tükk aega istunud, see peaks ju tunduvalt parem positsioon olema. Peaksin oma osalemist linnapeana seaduslikkuse aspektist kontrollima.

Praegu küll plaane pole olnud ja viie protsendi aktsiate müük on minu arust täielik absurdsus ning selles ma kindlasti ei osale.

Kõik sõltub hinnast ja ma arvan, et kui hind pannakse paika viie protsendi aktsiate müügi järgi, siis ei osta seda mitte keegi. Kui me reaalsetest numbritest räägime, siis ma võin hakata mõtlema.

See on täielik absurd, sest kampaania kokku maksis umbes miljoni. Minu panus oli alla 100 000 krooni.

Mul on tunne, et oleme turumajandust jaganud rohkem selleks, et eristada muidu väga sarnaseid parteisid. Üks räägib, et ta pooldab liberaalset, teine sotsiaalset.

Minu meelest tuleks siin kõigepealt paika panna see, kes pooldab turumajandust, kes ei poolda. Mina olen turumajanduse pooldaja.

Keskerakond on selle skaala peal kusagil nullis, ta pole mitte päris sotsialist. See oleks ka väga imelik, kui keskerakonda kuuluvad suurärimehed Metsamaa või Rohula toetaksid sotsialistlikku parteid.

See on täiesti kunstlik probleem, piisab kui vaadata seda, mida valimisliidud enne valimisi on lubanud. Valupunktid on samad ja on täiesti ükskõik, kes ja kus sellel turumajanduslikul skaalal paikneb. Probleem on majavalitsused, Tallinna liiklus jne.

Tuleb tellida uuring liiklusvoogude kohta, ka ühiskondliku transpordi kasutajate kohta.

Raskuspunktid linnas on muutunud. Vanad bussi-, trammi- ja trolliliinide skeemid on ajast ja arust. Kui keegi räägib, et inimene tahab sõita Õismäelt ja Mustamäelt Lasnamäele ja selleks on tarvis ehitada 200 miljoni eest viadukt, võiks vaadata, kui suur osa kauplusi ja asutusi asub kesklinnas. Need asjad ei käi kuidagi kokku, inimesed tulevad kesklinna.

Üks Tallinna liiklust umbeajav asi on tramm. Kui trammiliine poleks, oleks liiklus väga kergesti korrastatav. See on ühe poole arvamus, aga trammiliikluse kasutamist, kui palju ikkagi sõidetakse, pole ammu uuritud.

Paar huvitavat ideed on veel, näiteks sõiduridade küsimus. Meil on kolm 3,5 meetri laiust sõidurida, kui tee on 10 meetrit lai. Liikluspolitsei arvab, et võiks olla üks lai ja teised kitsad sõiduread ehk 2,2 meetri laiune sõidurida on sõiduautodele täiesti aktsepteeritav.

Korrastada tuleb valgusfooride tsüklid. Täna töötavad nad nii nagu viis aastat tagasi, aga kindlasti oleks vaja liiklus korraldada teistmoodi tipptunnil linna sissesõidul ja õhtul linnast väljasõidul. Rohkem tuleks kasutada anduritega foore, mis määravad ära autode arvu, palju mingi suuna peal ootab, ja vastavalt sellele lülituvad tuled.

Valikaga ja parkimisega tuleb kindlasti midagi ette võtta.

Nõuniku lahkumisavaldus on juba rahuldatud. Mis puutub koalitsiooni, siis seisis see koos haprate niidikeste otsas väga pikka aega. Mina käsitlen koond- ja keskerakonna lepet mitte kui reformierakonna lahkumise põhjust, vaid kui ettekäänet. Mulle tundus, et mõnedele ministritele oli see suur kergendus, kui nad said naerva näoga lahkumisavalduse esitada. Kui me riigi huvidest lähtume, siis minu arust see küll mehetegu ei olnud.

Näen praegu asju toimumas kahel tasandil. Esimene on ajujaht Vähile. Muidu püütakse vähki ikka mingisuguse nata ja kooritud konnaga, aga nüüd on ajujaht käima pandud.

Käib sõda koond- ja reformierakonna vahel, kusjuures eesmärk on teineteise hävitamine. Tundub, et koonderakond on seni piirdunud kaitselahingutega, ta on ilmselt alles nüüd alustanud aktiivset lahingutegevust.

Reformierakond on püüdnud hävitada koonderakonda, kõik oli ajastatud 7. detsembriks, mil on koonderakonna kongress. Kohaliku võimu tasandil koonderakonnale ära teha, siis Vähile ära teha ning olekski erakond laiali. Osa võiks minna reformierakonna ja osa Savisaare juurde. Mina ütleks, et sama asi võiks juhtuda reformierakonnaga, et osa tuleb koonderakonda ja osa läheb parempoolsesse parteisse või muutub isamaalasteks.

Eks iga valitsuskriis on ebastabiilsuse tundemärk ja mida kiiremini see laheneb, seda parem kõigile.

Mina näeksin laia põhjaga ja võimalikult väheerakondlikku valitsust. Samas leian, et Vähi peab jätkama, sest ma ei näe tänase parlamendi jõudude vahekorra juures ühtegi meest, kes võiks teda asendada.

Mulle selline lähenemine meeldib, et üks mees lasti lahti ja teistele sisuliselt öeldi, et lõuad pidada ja edasi teenida. Väga kujundlik väljend suurelt sõnameistrilt Jaroslav Hashekilt.

Peaminister lihtsalt näitas, et tema on peaminister, te poisid võite siin oma avaldustega kekselda, otsustan ikka mina. Reformierakonnal ongi see meelest läinud.

Ma olen kogu aeg kritiseerinud, väites, et Eesti riigis on isiklike ambitsioonide nimel põhja lastud palju asju ja ollakse nõus mõningate meeste poolt ka terve riik põhja laskma. Mina sellesse seltskonda ei kuulu.

Ei tea öelda, mul on praegu linnavalitsuses piisavalt palju tegemist. Kui seal saab midagi ära tehtud, siis pakub ainuüksi see tegemine ja millegi saavutamine kindlasti nii palju rahuldust, et ei ole vaja tunda igatsust ministritooli järgi. Ja küll ma jõuan.