Äraostmisest

Kui ma hiljutises Äripäeva tööstuse erinumbris pisut kriitiliselt Eesti tööstust iseloomustasin ning kogu tööstusest üldiselt rääkides ei märkinud sealjuures eraldi ära mitmete firmade väikeseid edusamme, avaldas ühe tööstusala ettevõtete liit arvamust, et olen kellegi poolt ära ostetud. See on tüüpiline reageering negatiivse varjundiga kriitilistele artiklitele ja seetõttu mitte eriti ehmatav. Samas tahaks ma ikkagi teada, keda äraostjana silmas peeti.

Tagasi tulles tööstuse erilehe artikli juurde, siis omateada osutasin probleemile, et tööstuses ei ole selle aasta lõpuks (nagu ka eelmise aasta lõpuks ei olnud) oodata näitajate hüppelist paranemist. Üldjuhul seda ei ole ju. Sellest tulenevalt arvan, et on vaja midagi teha tööstuse moderniseerimiseks. See ei tähenda aga kaugeltki seda, et olen tööstuse kui sellise ja tema arengu vastane. Nii see ei ole. Möönan siinjuures, et virisemine ja kritiseerimine on kõige lihtsam.

Täna lugeja kätesse jõudva Eesti edukaid ettevõtteid reastava Äripäeva erilehe TOP 100 tabelite ülaosas näeb suhteliselt palju tööstusettevõtteid. Lihtsa arvutustehte abil selgub, et kokkuvõttes, kui inflatsioon maha arvestada, on tööstusettevõtete käive 1995. aastal võrreldes 1994. aastaga üle 6% võrra paranenud. Seega, mis siin viriseda. Kui need on head näitajad, siis olgu.

Praegu Tallinnas toimuval rahvusvahelisel allhankemessil Instrutec 96 osalemise edukus on näiteks metalli töötlevale firmale üheks konkreetseks mõõdupuuks. Kui paljudel õnnestub messil olla atraktiivne ning leida arvestatavad koostööpartnerid, jääb minulgi üle rahul olla. Aga kui mess kellegi jaoks ebaõnnestub, siis ma arvan, et tuleb põhjusi otsida.

Kahju oleks, kui keegi seostab seda kriitikat jälle mingi labase äraostmisega ja sellise arvamusega rahuldudes olematutele loorberitele puhkama jääb.