3. detsember 1996 kell 22:00

Kahurite vaikimisest WTO ja tänase Eestini

Kui pool sajandit tagasi kahurid vaikisid, ei julgenud küll eriti paljud arvata, et see vaikus jääb kauaks kestma. Kauplemine on siin ilmas alati tulus tegevus olnud ja kahurid on aastatuhandete jooksul kaubanduse tulukuse tõstmisel ikka tõhus abivahend olnud. Esimeseks märgiks selle kohta, et ka ilma kahuriteta võib hakkama saada, oli üldise tolli ja kaubanduskokkuleppe sõlmimine.

1947. aastal sündinud GATTi reeglistik ei olnud ideaalne. See oli lihtsalt piir, kuhu sõja ja protektsionismiga lõhestatud maailm astuda suutis. Pidi suutma, sest 40% ületava keskmise tollitariifi säilitamine või isegi suurendamine olukorras, kus maailmamajandus vajas taastamist, oleks olnud majanduse arengule halvav ning kogu asjade käigule siin ilmas võib-olla isegi katastroofiline.

GATTi viimase, pikima ja aeg-ajalt luhtumise äärel balansseerinud Uruguai raundi tulemusel sündis WTO ja tema reeglistik, mis olles 1947. aasta GATTist paarkümmend korda mahukam, tähendab ühest küljest kauplemise reeglistiku laienemist ka teenustele ja intellektuaalsele omandile ning tariifide ja mittetariifsete barjääride vähendamise programmi, teisest küljest aga bürokraatia uut võidukäiku.

Ikka ja jälle töötab see vana ja tüütu loodusseadus: tahad võita jõus, kaotad tee pikkuses. See tuntud liikuva bloki seadus kõlab kaasaegses kaubanduses nii: tahad liberaliseerida kaubandust, kirjuta seadusi ja asuta ametkondi. Kurb aga tõsi. Eriti aga tänasele Eestile, meie arusaamistele kaubanduse liberaliseerimisest.

Eesti on olnud originaalne ja seetõttu on nii WTO suhteliselt liberaalne kui ka Euroopa Liidu selgelt protektsionistlik reeglistik paljudele meist ühtaegu nii protektsionismi kui ka bürokraatia käsiraamatuks, kus õpetatakse, kuidas riigid võivad kaitsta oma põllumajandust, tööstust, investoreid, töökohti jm välise konkurentsi eest; kuidas tõrjuda kaubanduspartnerite ebaausat konkurentsi või kuidas toimida siis, kui ei ole ebaausat konkurentsi, vaid riigi äri on lihtsalt teistele alla jäänud. See kõik on tõendiks selle kohta, et maailma riigid ei ole täna veel valmis Eesti moodi liberaalseks majanduseks.

Põhjusi on neil selleks rohkem kui tarvis. Esiteks, kasu suhtelise paremuse seadusest, mille toimele vabakaubanduse idee tugineb, ei avaldu kunagi kohe. Maailma kaubanduse ajaloost võib leida küllaga näiteid selle kohta, et kauplemise liberaliseerimisel on lühiajalises perspektiivis (rida aastaid) katastroofilised tagajärjed. Olgu siin näiteks nälg 18. sajandi Prantsusmaal ja möödunud sajandi India.

Suhtelise paremuse printsiip töötab ehedal kujul üksnes paberil. Nagu ülalpool mainitud, on tema toime avaldumiseks vaja aega. Seda aga poliitikutel tavaliselt ei ole, sest valijaid huvitab tänane päev rohkem kui ebamäärane tulevik.

Häda on ka selles, et mistahes seaduspärasuse toime on tajutav siis, kui muud tingimused muutumatuks jäävad ja vastavad mängureeglitele. Elus aga seda ei juhtu. Isegi tühipaljas raha vahetuskursi näiteks 25protsendiline muutmine pöörab lühiajalises perspektiivis pildi segamini. Mida siis veel rääkida tänasest USA ja Jaapani tülist, kus pooled teineteist süüdistavad rahvusliku valuuta sihilikus, 40protsendilises odavamaks (kallimaks) muutmises kaubanduseeliste saamiseks.

Kahtluste tekkimiseks ja liberaliseerimise tulemuste kohta vastupidise väitmiseks pole tarvis isegi vahetuskurssi muuta. Võib küsida, et miks siis on mistahes Euroopa Liidu riigi sisesed erinevused pidevalt suuremad kui riikidevahelised. Kauplemine riigi erinevate osade vahel on ju vaba protektsionismist. Kuid Põhja-Itaalia ja Sitsiilia vahe pole kunagi olnud nii lootusetu kui praegu.

Aga igaüks peab tegema oma valiku. Eesti tegi liberaalse valiku ja on olnud suhteliselt edukas. Täna on see valik heidetud kaalukausile ning sõltumatult sellest, kuhupoole kaalud kalduvad, tahaks meelde tuletada, et kuigi kõige halvem poliitika on heitlik, ebajärjekindel poliitika, pole eriti palju väärt ka reaalsust mittetajuv poliitika, mis tegelikult muudabki poliitika visklevaks.

Hetkel kuum