Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Imelikud põhjendused tollide vajalikkusele
Uus valitsus on võtnud suuna sotsiaalsele «turumajandusele», mis näeb ette olemasolevate väheste varade senisest suuremat ümberjaotamist riigieelarve kaudu.
See, et kaitsetolle pooldavad maaerakonnad, ei tohiks kellelegi olla eriliseks üllatuseks -- on ju üks inimese põhiomadus soov hästi elada ning kui vähegi võimalik, siis kellegi teise kulul.
Hämmingut tekitab aga see, et elukalliduse tõusu on asunud nõudma ka pensionäride ja perede liit, samas kui toiduainete hinnatõus lööks kõige valusamalt just pensionäride ja noorte perede rahakoti pihta. Teame ju kõik, kui vähe on järgmises eelarves vabu vahendeid, mida võiks kasutada hinnatõusu kompenseerimiseks vähemkindlustatud elanikegruppidele.
Tõsi, mõned oraatorid on oma kihutustöös küll väitnud, et kaitsetollid hoopis alandaksid toiduainete hindu, kuid jäägu sellised väited nende enda südametunnistusele. Järgnevalt tahaksin analüüsida natuke tõsisemaid argumente, mida kaitsetollide õigustamiseks kasutatakse.
Juba mitu aastat on väidetud, et mitmed maailma riigid on endale sihiks seadnud Eesti põllumajanduse hävitamise, et siis turg endale saada ning seejärel kõrgete hindade abil suuri kasumeid teenima hakata.
Et sellist väidet tõsiselt võtta, peaksid olema täidetud kaks olulist tingimust. Esiteks peaks Eesti turg olema paarkümmend korda suurem, sest vastasel juhul lihtsalt ei tasu kulutada sadu miljoneid teiste turuosaliste pankrotti ajamiseks. Teiseks peaks Eesti turg olema suletud uutele konkurentidele, sest ainult siis on dumpingu abil turu vallutanul võimalus hindu tõsta ning oma kulud tasa teenida. Eesti puhul see aga kindlasti nii ei ole.
Juhul kui näiteks soomlased otsustaksid oma toodete hinda tõsta, kaotaksid nad kohe vaevaga kättevõidetud turu, sest Soome ei ole ainus põllumajandussaaduste tootja maailmas ning kindlasti leiduks neile piisavalt konkurente.
Keegi ei vaidlusta seda, et Euroopa Liit oma põllumajandusele igal aastal sadu miljardeid dollareid peale maksab, kuid pigem on see poliitilisest lehmakauplemisest tulenev ebaefektiivsus kui sihikindel Eesti vastu suunatud sabotaazh. Eesti tarbijal aga ei tohiks midagi olla selle vastu, kui mõne teise riigi maksumaksja osa tema toiduarvest kinni maksab.
Kuigi peidetud kujul, väljendub selles väites nii omane alaväärsuskompleks. Kui Euroopa Liidus on midagi teisiti kui meil, siis on meil asjad kindlasti valesti.
Euroopa Liitu pimesi kummardavale eestlasele ei tule sageli pähegi, et ka seal elavad vaid inimesed oma inimlike nõrkustega ning ka neid juhivad sageli poliitikud, keda huvitavad vaid järgmised valimised, mitte aga riigi käekäik pikemas perspektiivis. Loogiliselt võttes on demokraatlikusse riigikorda ebaefektiivsus juba sisse programmeeritud, kuna poliitikutel on suur kiusatus anda järele mitmete huvigruppide survele, kelle huvid aga riigi kui terviku huvidega sageli kokku ei lähe.
Lubades metallitöölistele metallide sisseveopiiranguid ning farmeritele kõrgeid tolle ning kokkuostuhindu, kindlustab Euroopa Liidu poliitik enda tagasivalimise, sest inimesed, kes selliste otsuste läbi kannatavad, kuuluvad ka ise mõnda huvigruppi, kellele on mugav jälle midagi muud lubada. Tulemuseks on lokkav bürokraatia ning taevani tõusnud tootmiskulud, mille tõttu ei suuda Euroopa Liidu tootjad enam võistelda, mitte ainult USA ja Jaapani, vaid varsti ka teiste Aasia tööstusriikidega.
Vaatamata sellele, et Euroopa Liit on Eestist oluliselt rikkam, hakkab ka temale juba käima üle jõu sadade miljardite dollarite matmine hääbuvatesse tööstusharudesse, samal ajal kui konkurendid investeerivad kõrgtehnoloogiasse.
On väga naiivne loota, et madala lisaväärtusega tootmise eelisarendamine ning olemasoleva pisku ulatuslikum ümberjagamine tagab meile elatustaseme tõusu. Pigem suurendaks see veelgi korruptsiooni ning raiskamist.