Praegu Eestis toimuv arutelu põllumajanduse kaitsetollide kehtestamise teemal on tõstatanud rea olulisi küsimusi tuleviku-Eesti majanduspoliitika suhtes. IMFi suhtumine kaitsetollide küsimusse on ühene: oleme tungivalt siin kaitsetollide kehtestamise vastu, kuna see annaks hoobi vaesematele elanikkonnakihtidele ja kuidagi ei garanteeri deklareeritud eesmärkide saavutamist.
Põllumajandustoodetele kehtestatavate kaitsetollide abil ei ole võimalik Eesti põllumajandust efektiivselt toetada. Ka Eesti peaminister on nimetanud, et praegu on juba igas maakonnas väga edukalt tegutsevaid põllumajandusettevõtteid. Kaitsetollide kehtestamise asemel peaks eesmärgiks olema hoopis võimaldada edukatel põllumeestel edastada kogemusi, tehnoloogiat ja oskusi nendele, kes on seni olnud vähem edukad.
Efektiivse ja tulevikku suunatud reformipoliitika eesmärgiks tuleks seada maareformi kiirendamine, põllumeeste igakülgne nõustamine ning võimaluse korral krediidivõimaluste loomine efektiivse tootmistehnoloogia juurutamiseks (nagu on ära märgitud ka äsjailmunud OECD ja maailmapanga aruannetes).
Kaitsetollide tulemusena suureneks inflatsioon, kuna tõuseksid ka toiduainete hinnad.
Selle all kannataksid iseäranis raskelt madalama sissetulekuga elanikkonnakihid ja eriti pensionärid -- iga hinna eest põllumajanduse abistamise koormat ei tohi asetada Eesti tarbijate ja maksumaksjate õlgadele.
Kaitsmine ei tähenda veel tarka poliitikat
On tõsi, et enamik riike maailmas kaitsevad oma põllumajandust, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks ilmtingimata targa poliitikaga.
Tegelikult püüavad praegu paljud riigid, nende hulgas ka Euroopa Liidu liikmesriigid, vähendada oma põllumeestele antavat abi. Põllumajanduse kasvutempo on aeglane peaaegu kõikides riikides ning sellise vaegarengu kunstlik toetamine impordipiirangute kehtestamise abil kujutab endast reaalset ohtu kogu majanduse arengule.
Mainimata ei saa jätta ka ohtu, et kaitsetollide kehtestamine võib raskendada Eesti positsiooni ühinemisläbirääkimistel WTOga.
Muu hulgas läheks kaitsetollide kehtestamine lähimas tulevikus vastuollu majanduspoliitika memorandumiga, mille Eesti Valitsus ja Eesti Pank ühiselt allkirjastasid 1996. aasta juunis ning mis kehtib 30. juunini 1997.
Just tänu iseseisva Eesti eri valitsuste tegevuspoliitikale on Eesti muutunud dünaamiliseks ja kiiresti areneva turumajandusega riigiks. Sellise majanduspoliitika alustaladeks on olnud valuutanõukogu, karm rahanduspoliitika, vabakaubandus ja kiire erastamisprotsess. Kui soovitakse, et Eesti majandus areneks ka edaspidi kiiresti ja et saavutataks riigi üldine kõrge elatustase, tuleb senist poliitikat jätkata.