Krediitide kasvutempot tuleb ohjeldada

Laenuvõime suurenemist kiputakse iseloomustama ainult positiivselt. Sellist suhtumist on aeg korrigeerida, kui soovitakse, et Eesti majandus areneks stabiilselt ja ühtlaselt. Krediitide puhul võib liiga kiire kasvutempo osutuda sama ohtlikuks kui ka liiga aeglane kasvutempo.

Iga panga arengus on teatud kriitiline piir, mille ületamisel hakkab tema töö kvaliteet langema. Üha suureneva laenuportfelli realiseerimiseks võtavad pangad laenuosakondadesse tööle uusi inimesi. Eesti oludes tähendab see hulka ülikooli just lõpetanud 21aastasi inimesi, mis tõmbab alla personali üldise kvalifikatsiooni. Pangad, mis arenevad «ennaktempos» (st suureneb töötajate, kontorite ning tegevusvaldkondade arv) on sunnitud pöörama üha suuremat tähelepanu juhtimisele või muidu ei suuda nad jääda efektiivselt toimivaks organisatsiooniks. Kuna «magav» raha panka uut raha sisse ei too, eksisteerib oht, et pank, mis soovib iga hinna eest oma liiga suurt laenuressurssi välja jagada, vähendab laenusaajatele esitatavaid nõudmisi.

Sarnane kiusatus võib tabada ka ettevõtteid või valitsust, mis on ootamatult saanud enda kätte suured krediidid ning ei suuda neid efektiivselt kasutada. Kõige halvemal juhul võib see viia laenu tagasimaksevõime vähenemiseni. Selliseks näiteks on Tallinna linna võetud 480 miljoni kroonine välislaen, mis võimetuse tõttu kontrollida kulusid ja lahendada muid probleeme tõotab linnarahvale suuri probleeme tekitada.

Maailma kogemus näitab, et liiga kiire krediitide kasv kätkeb endast suuri ohtusid. 1970ndate nafta hinna kiire tõus suurendas kogu maailmas krediidivõimalusi, kuna naftaeksportöörid hakkasid otsima oma kiiresti kasvavatele tuludele paremaid investeerimisobjekte. Selle tulemusena meelitasid rahvusvahelised suurpangad arengumaid laenuvõtmise libedale teele, rõhutades suurt krediidiressurssi ja soodsaid intressimäärasid.

Varsti aga leidsid needsamad laenuvõtjadriigid, et nad on võimetud suurlaene tagasi maksma. Tulemus: 1982. aasta võlakriis. Sündmused toimusid sama stsenaariumi järgi ka 1994. aastal Mexicos.

Balti riikidest sattus sellesse lõksu Läti, kuhu voolasid SRÜst tohutud rahajoad. Protsessi alguses aitas selline «vene rulett» riigi majandusel edu saavutada: ainuüksi 1994. aastal kasvas Läti pankade koondbilanss 97 protsenti (inflatsiooniga kaalutult 56 protsenti). Selle tulemusel nõustusid Läti pangad finantseerima väga riskantseid projekte ja asi lõppeski kogu riiki shokeerinud panganduskriisiga.

Uute laenude võtmisega vanade võlgnevuste tasumine kestab ainult niikaua, kuni jätkub uute ressursside juurdevool. Kui peaks aga aset leidma mingi negatiivne arenguprotsess, peatuks värske raha sissevool, pangad aktiviseeriksid laenude sissenõudmist, ettevõtted tõstaksid oma toodangu või teenuse hinda ning valitsused oleks sunnitud vähendama kulutusi või suurendama maksukoormust.

Ei ole lihtne fikseerida piiri, kuhumaani tuleks lubada krediitidel kasvada. Mõnel juhul viitab panga või ettevõtte kiire areng edukale äristrateegiale ning on läbinisti positiivne protsess. Samas ei saa unustada, et kiire arengustrateegia on tunduvalt riskantsem kui aeglane.

Eestis on viimane aeg hakata nendele probleemidele tähelepanu pöörama. Seisuga 31. oktoober 1996 olid 12 kuuga pankade klientidele antavad laenud kasvanud 64,4 protsenti samas kui hinnad kasvasid 17,8 protsenti. See tähendab, et pangalaenude tegelik kasv moodustas 39,6 protsenti. Kuna majanduse kasvutempod on olnud vahemikus 3--6 protsenti, tuleb esitada küsimus, kas uute heade äriprojektide arv vastab majanduse arengule. Eitav vastus tähendaks endale tunnistada, et pankade kasvutempo on liiga kiire.

Kui Eestis leitakse, et tempot tuleb aeglustada, peaksid riigi majandusjuhid nüüd mõnevõrra vähem gaasi vajutama ja mitte unustama turvavööd kinnitada. Esiteks tuleks aeglustada kommertspankade laenutempot (vajaduse korral peaks Eesti Pank kohustuslike reservide nõuet suurendama). Teiseks peaksid ennaktempos kasvanud pangad suurendama provisjone ja tegema ettevalmistusi nähtamatute halbade laenude kompenseerimiseks (ka kasumi vähendamise arvel). Kolmandaks peaksid pangad tõstma siseanalüüsi kvaliteeti iseäranis selles suhtes, mis puudutab nende võimet säilitada nõutavat likviidsust ka juhul, kui raha sissevool peatub.

Ka teised majanduses osalevad pooled peavad muutuma. Ettevõtted peaksid kriitilise pilguga üle vaatama oma laienemisplaanid, kuna madalate intressimäärade juures nõuavad just need laenude püsivat ümberfinantseerimist.

Kohalike omavalitsuste laenuhüsteeriale tuleb panna päitsed pähe. Eesti valitsus peaks aga viivitama riigile krediidireitingu saamisega, kuna see taasavaks välislaenude kraanid.

Muu hulgas peaks ta järk-järgult lõpetama krediidiliinide vahendamise kommertspankadele, kuna samuti see valab ohtrasti õli tulle.