Keemiagigandi mured

Sillamäe süda, riiklik kee-miatehas Silmet on plahvatusohtlik ja võib osutuda püssirohutünniks Kirde-Eesti all, mis kärgatab kõige ebasobivamal ajal. Nõukogude Eesti poolt püstitatud gigantne muldmetallide tootja kätkeb endas suure hulga teineteisega läbipõimunud sotsiaalseid, poliitilisi, majandus- ja spetsiifilisi keskkonnaprobleeme. Need teevad Silmetist ühe omapärasema tehase Eestis. See omapära aga on kahjuks igas valdkonnas jätkuvalt negatiivse märgiga.

Sotsialistlikus minevikus kuue tuhande töötajaga töövõitudele rühkinud Silmetis leiab rakendust praegu poolteist tuhat inimest, kes teenivad keskmiselt 1600 krooni kuus. Vene koloniseerimispoliitika tulemusel oma elu Sillamäe ja ainsa arvestatava tööandja Silmetiga sidunud venekeelne töörahvas pole aga selle summaga rahul. Nad ähvardavad streigiga ja nõuavad palkade tõstmist neljakümne kuni saja protsendi võrra.

Pensionärid on aga esitanud resolutsiooni, milles kõlab absurdne soov saada nimetatud Silmeti aktsionärideks, kuna tehase erastamine väliskapitalile kujutaks endast rahvuslike väärtuste mahaparseldamist. Selliste nõudmiste täitmine tähendaks Silmetile enesetappu ja Sillamäele kadu. Kirde-Eesti saaks rahvarahutused ning järsu kuritegevuse kasvu, Eesti Vabariik tervikuna omandab seninägematu kogemuse ja rikutud renomee piiri taga.

Endiste ja praeguste Silmeti töötajate rahulolematust üritatakse kahtlemata ka poliitikavankri ette rakendada ja päevakorral hoida kui väidetavat venekeelse elanikkonna inimõiguste rikkumist Eestis. Kui vaadata Venemaa senist vingerdamist piirilepingu sõlmimisel, siis on tal kindlasti hea meel, et kaasmaalased annavad põhjust Eesti valitsuse suunas näppu vibutada ja Maarjamaale komisjone lähetada.

Silmetiga seotud keskkonnakaitselised küsimused on tehase oma jõududele ületamatud. Läänemerd ähvardava uraanijärve täielikuks konserveerimiseks läheb Silmeti juhtide sõnul vaja miljard krooni, mida aga pole kahjumiga töötaval ettevõttel kusagilt võtta. Ainuke lohutus oleks Euroopa Liidu abi, kuid selliseid summasid ei laeku sealtki.

Sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaprobleeme aitaks leevendada tehase normaalne töölerakendamine, mis kahjuks ei ole õnnestunud osalt peadirektori süül, osalt poliitiliste mängude tõttu, mida Silmeti ümber peetakse.

Kui Liina Tõnisson pani ma-jandusministrina Silmeti peadirektoriks metsamehest Priit Saksingu, loodeti, et see mees suudab Silmeti vabasse vette juhtida. Saksing on küll muretsenud endale uhke ametiauto, tehasesse tööle palganud oma tutvusringkonnast eesti rahvusest valgekraesid ja sõlminud mõned toorainelepingud, kuid see kõik pole põhjapanevaid lahendusi toonud.

Kasvanud on hoopis tööliste rahulolematus ja lonkab töödistsipliin, mille tulemusena on tehases tulekahjude tõttu hävinud miljonite kroonide eest vara.

Kui pea ees tundmatusse vette hüpanud Priit Saksingust võib veel kuidagi aru saada, siis riigi roll Silmeti juures jääb tihti mõistetamatuks.

Äripäeva arvates on tehase probleemide lahenduse võti kiires erastamises, mida nüüd on hakatud igati torpedeerima. Ilmselt on erastamisnõukogus ja valitsuses rida ametnikke, kes näevad Silmetis suurt suutäit. Ainult et see loodetud suutäis võib ootamatult, enne veel, kui keegi jaole saab, tuhaks osutuda.