Personaalpanganduse üldiseloomustus

Private Banking (ehk personaalpangandus ehk privaatpangandus) on lähenemisviis, mida paljud maailma pangad kasutavad edukalt oma olulisimate eraklientide teenindamisel.

Suuremates pankades võib sageli kohata personaalpangandusega tegelevaid allüksusi või tütarfirmasid, kus kliente teenindatakse spetsiaalsetes teenindusruumides väljaspool tavalisi pangasaale. Shveitsis ja Luksemburgis aga võib leida ka ainult personaalpangandusele spetsialiseerunud finantsinstitutsioone.

Nii nagu lähenemisviisi nimigi viitab, on personaalpangandus oluliselt kliendikesksem ning konfidentsiaalsem kui tavaline jaepangandus.

Isiklik lähenemine kliendi muredele ja probleemidele võimaldab aga personaalpanganduse valdkonda kuuluvaid teenuseid nende kõrge omahinna tõttu müüa vaid selekteeritud klientidele.

Pangad on kasumit taotlevad organisatsioonid ning seetõttu enamikule pangaklientidest jäävad personaalpanganduse teenused lihtsalt kättesaamatuks.

Kuigi kõik pangad ning nende kliendibaasid on unikaalsed, võib läänemaailma kogemusi üldistades väita, et potentsiaalsete personaalpanganduse klientide osakaal universaalpanga kliendibaasis võib olla vaid 0,1--0,5%. Loomulikult, konkreetsete pankade puhul võib see osakaal sõltuvalt kliendibaasi kvaliteedist olla nii suurem kui väiksem.

Selleks, et saada personaalpanganduse kliendiks, peaks inimene tavaliselt kuuluma sellisesse ühiskonnaklassi, mida pangad klientide grupeerimisel tähistavad lühendiga HNWI (high net worth individuals). Tõlgituna on tegemist kõrge puhasväärtusega ehk lihtsalt jõukate inimestega. Inimese puhasväärtuse leidmiseks võetakse tavaliselt tema varad ning lahutatakse neist tema kohustused.

Inimese varasid võib põhimõtteliselt jagada likviidseteks varadeks (arvelduskontod, säästukontod, lühiajalised rahaturuinstrumendid/CD'd), investeeringuteks (aktsiad, võlakirjad, muud turukõlblikud väärtpaberid), isiklikeks varadeks (mööbel, arvutustehnika, kunstilise või antiikse iseloomuga varad, veesõidukid jne) ning mittelikviidseteks varadeks (elamispind, kogutud pensionisäästud, investeeringud kinnisvarasse).

Inimese kohustused võib analoogilist skeemi järgides jagada jooksvateks kohustusteks (laenude intressimaksed, kommunaalmaksed, krediitkaardiarved, muud arved), maksukohustusteks (makstud) ning pikaajalisteks kohustusteks (eluasemelaen, autolaen, muud laenud, garantiid ja käendused).

Seega, kui näiteks kliendil on maja, suvila ja avamerekaater, kuid need on ostetud pangalaenuga ning suurem osa kliendi sissetulekust kulub nende laenude tagastamisele, siis tõenäoliselt selline klient personaalpanganduse kliendiks ei sobi. Oluline on ikkagi varade ja kohustuste vahe.

Vähem arenenud ühiskondades, kus lokkab korruptsioon ning «käsi peseb kätt»-süsteem, loevad pangad personaalteeninduse vääriliseks ka ühiskonnas suurt mõjuvõimu omavaid eraisikuid (poliitikud, kõrged riigiametnikud jne). Kuigi nende isikute puhasväärtus ei ole tavaliselt piisav personaalpanganduse kliendiks pääsemiseks, loodavad pangad nende teenindamise ning heade suhete hoidmise eest saada mingeid muid olulisi vastuteeneid, mille väärtust saab rahalises vääringus mõõta. Selliste klientide kaasamine või mittekaasamine personaalpanganduse klientide hulka fikseeritakse panga poolt väljatöötatud Private BankingPolicy's.

Iga personaalpangandusse pürgiv pank on enda jaoks määratlenud need kriteeriumid, mille järgi kliente välja valitakse. Seega on kahe ühesuguse rahalise definitsiooni leidmine mõistele HNWI suhteliselt raske, kuigi piirkonniti võivad nad võrdse elatustaseme tõttu olla samal tasemel.

Nii näiteks on Skandinaviska Enskilda Bankeni puhul personaalpanganduse kliendi staatuse saamiseks vajalik vähemalt 500 000 Rootsi krooni paigutamine panka või tema tütarfirmade haldusalasse. Citibank nõuab 100 000 USA dollari suuruse minimaalsaldo olemasolu kliendi jooksval kontol. Chase Manhattan Bank N.A. New Yorgis nõuab vähemalt miljoni dollari hoidmist arvelduskontol ning muude pangateenuste aktiivset kasutamist.