15. jaanuar 1997
Jaga lugu:

Kuningapõli on lõppenud

Klient ei saanud kuigi kaua Tallinna kaubahallis, Järveotsa kaupluses ja mujalgi pealinnas kuningaks olla, sest aktsiaseltsi Kadarik ja selle juhi Pentti Nokelini hüüdlause summutasid mustavõitu valged jõulud ja aastavahetus.

Nokelin on väitnud, et firma kehv seis on tingitud Soome alkoholiveokeelust ja kaubahalli juurde viivate teede osalisest sulgemisest, millele lisas kabelimatsu pangakontode külmutamine.

Samas võiks ta aga sooja sõnaga meeles pidada hulgifirmasid, kes omavahelise konkurentsi pideva surve all ka pikemat aega makseraksustes siplevat suurklienti kaotada ei soovinud ja üksteise võidu kaupa (loe raha) musta auku edasi saatsid. Nüüd on võlausaldajad otsustanud luua operaatorfirma ning kindlustada seeläbi firma edasise toimimise ning võlgade tagasimaksmise kasvõi poole ulatuses.

Äripäeva arvates võiks aga üle 20 miljoni kroonise võla tekkepõhjustena lisada selgelt ühele kliendigrupile suunatud müügipoliitika ning oskamatuse kevadel lõppenud «viinarallit» millegagi asendada, samuti nõukogude aja lõpul saavutatud esialgsest edust tingitud peapöörituse, mis ei lasknud omanikel mõistlikke investeerimisotsuseid vastu võtta.

Loomulikult on «kuningate kaupluste» kehvapoolses käekäigus osa ka vahepealsetel muutustel Tallinna kaubanduses -- klientide jahile asusid suured välismaised tegijad ning edasi arenesid omamaisedki. Esimestena meenuvad Stockmann, Järve kaubamaja ja Maksimarket.

Tõsiasi number üks on aga see, et kliendid ei ole kuhugi kadunud, küllap on nad teistes poodides lihtsalt enam oodatud. Äripäev on kindel, et lisaks võimalusele vajalikud ostud teha on väga tähtis seegi, millistes tingimustes seda teha saab ning kui palju selleks on vaja vaeva näha.

Patt oleks nõuda, et ühe poe patrioodina peaks kuningas pungil poekottidega kusagil eemal pargitud tõlla poole sumama. Tema valib suure tõenäosusega korraliku või vähemasti rahuldava parklaga selvehalli.

Kaubavalikuga ülepingu-tamine võib koolitamata müüjate tõttu, kes pakutava kohta selgitusi jagada ei mõista, kasu asemel kahju tuua. Ilu ja puhtustki pole liiast nõuda. Tähtis on seegi, kuidas kliendiga suheldakse. Nõukogudeaegse karastusega võimukad müüjad sobivad veel ehk mõnda kunagisse ABCsse, kus praegugi on kõik täpselt nii nagu viie aasta eest. Sinna võib ju olla aeg-ajalt huvitav sisse põigata, aga ei midagi enamat.

Suurbritannias on tavaline, et Rakvere mõõtu linnakeses, kus põhiostud tehakse ühes suures kaubakeskuses, tegutsevad konservatiivsele Inglismaale nii omased väikesed poed, mis ühe perekonna käes olles on oma kindla ni?i leidnud. Seal pakutav võib olla vägagi kallis, aga selle on väärtustanud aeg ja traditsioon.

Eestigi kaupmeestele võiks soovitada kas ranget spetsialiseerumist või piisavat universaalsust. Tallinnas vohavaid keldripoode ei oska eelnimetatud kategooriate alla liigitada ja nende väljasuremine tundub seetõttu üsna loomulik.

Kindlasti ei tasu karta ausa väliskapitali tungimist jaekaubandusse, sest see toob kaasa palju, millest oleks kohalikel kaupmeestel õppida.

Lõpetuseks tahaks kuningatele veel soovitada mitte liigselt kinni hoida ühest kauplusest, vaid astuda sisse ka teistesse poodidesse, sest teie «kliendikaardikaupluse» allahindlus võib tähendada teise poe jaoks igapäevast tegelikkust.

Jaga lugu:
Hetkel kuum