Kohtla-Järve linnavolikogu arutas kolmapäeva õhtul kinniste uste taga RASi Kiviter erastamisega seotud küsimusi.
Eelinfo kohaselt kavatseti ettevõte erastada tervikvarana, see on koos tuhamägede, puhastusseadmete, heitvete süvaveelaske kollektori, Sompa-Järve kanalisatsioonikollektori, Kiviõli-Järve kanalisatsioonikollektori, Konsu järve--Kohtla-Järve veejuhtme (koos trassil asuvate pumbajaamade ning veehaardega), Kurtna lastelaagri ja paljude teiste objektidega.
Majandusminister Jaak Leimanni, majandusministeeriumi asekantsleri Tarmo Ruubeni ja RASi Kiviter peadirektori Jüri Soone osavõtul toimunud arutelul ilmnes volikogu liikmetele üllatuseks, et Kohtla-Järve keemiatehasel polegi tuhamägesid. Minister oli küll eelnevalt väitnud, et on, aga peadirektor teadis täpselt, et tuhamägesid ei ole.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tõsi, ta täpsustas siiski, et ettevõtte bilansis pole. Kiviteril on vaid väga saastatud ja rippraudteega varustatud territoorium ning seegi on riigi oma ja see territoorium veel erastamisele ei kuulu. Ja keskkonna saastamise eest tasuvad nad saastemaksu vaid sedavõrd, kuivõrd nad saastetaset suurendavad...
Ei usu, et tuhamägede jätmine riigi omandiks kedagi rõõmustaks -- probleemid jäävad ikka Kohtla-Järvele.
Volikogu liikmetest polnud keegi vastu Kiviteri erastamisele (seda tõendas ka pärast arutelu toimunud otsuse vastuvõtmise hääletus), pigem vastupidi -- tuleb kiiresti läbi viia.
Probleemiks on hoopis erastamisvara koosseisus ja see, miks Kohtla-Järve linna arvamust ja ettepanekuid pole erastamisobjektide valikul arvestatud.
Volikogu liikmed jäid arvamusele, et nimelt erastatavate ja munitsipaliseeritavate objektide valikust tulenevad hilisemad problemaatilised tagajärjed.
Oru linnaosas on taolised tagajärjed näiteks juba olemas -- sotsiaalsfääri teenindavad objektid erastati ja seetõttu kaotas terve linnaosa oma stabiilsuse. Rumal oleks tehtud vigu korrata.
Majandusminister Jaak Leimann püüdis volikogu liikmeid igati veenda puhastusseadmete erastamise otstarbekuses ning võimaluses sõlmida uute omanikega häid, mõlemaid pooli rahuldavaid pikaajalisi lepinguid.
Veenmisoskusest jäi väheseks: iga kohtlajärvelane teab, et linna fekaalita on praegusel Kiviteril oma mürgiste tehnoloogiliste heitvete kontsentratsiooni alandamine ja järgneva biopuhastuse läbiviimine kallite komponentide lisamiseta võimatu.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Eeltoodu tähendab seda, et tegelikult peaks Kiviter linnadelt fekaali ostma. Mis puudutab aga «häid lepinguid», siis meenutagem jällegi Oru juhtumit, kus samuti olid sõlmitud head lepingud, kuid üks pool neid ei täitnud.
Reaalne pole ka väide, et Kiviteri 3400 töötajast koondatakse vaid paarsada. Volikogu mõne liikme arvates on tõepärasem, et koondatakse 25--30%, vastasel juhul peab jätkama vananenud tehnoloogiaga ja probleemide lahendamist kavatsetakse lihtsalt kaugemasse tulevikku lükata. Või ongi ostjal kavas käivitada kasumi väljapumpamise stsenaarium, et sobival hetkel tunnistada end pankrotis olevaks.
Arvestada tuleb ka seda, et puhastusseadmed ja kanalisatsioonikollektorid ei teeninda ainult Kohtla-Järvet, vaid ka Kiviõli ja Püssi linnu ning mitmeid teisi asulaid, st nad on regionaalsed objektid. Rumal oleks erastamise ebaõnnestumise riski mitte arvestada. Ainuke stabiilsust tagav variant on puhastusseadmete munitsipaliseerimine. Tõsi, vaid osaliselt.
Spetsiaalselt Kiviteri erastamise probleemide üldistamiseks moodustatud redaktsioonikomisjoni enne küsimuse arutelu (ligi kolme tunni jooksul) välja töötatud ühised seisukohad jäid paika. Külaliste lahkumise järel jätkus vaid ebaolulisemate nüansside arutelu.
RASi Kiviter erastamist puudutava otsuse vastuvõtmisel oli linnavolikogu erakordselt üksmeelne -- poolt 27 ja erapooletuid kaks. Vastu polnud seekord keegi.
Veebruari lõpul tullakse selle küsimuse juurde tagasi. Ilmselt selleks, et arutada oma puhastusseadmete rajamist.
Omavalitsused vajavad stabiilsust.