Jüri Ott ei ole veel audis

Rääkida skeemidest, mille mina olen välja töötanud või käivitanud, on nonsenss. Olen seitsmeliikmelise kesklinna valitsuse vanem, kes kirjutab õigust rakendavale aktile või korraldusele alla viimasena.

Me oleme kohustuslikult lähtunud elamuseadusest, Tallinna volikogu otsustest, linnavalitsuse määrustest ja linnaosa halduskogu otsustest.

Kas seadused on auklikud või mitte, peavad otsustama juristid. Meie tegutsesime rangelt seaduste alusel. Kui uus volikogu leiab, et seadustes on vaja teha parandusi ja täiendusi, siis on see tema pädevuses.

Mulle eraldati korter elamistingimuste parandamiseks 1991. aastal. Andsin oma eelmise korteri aadressil Sütiste tee 52 linnale tagasi. Praegu elab seal vist üks kohtunik.

Laenuraha ma korterisse matnud ei ole. Mul on päris suur suguvõsa ja me toetame üksteist.

Väide on jälle belletristika valdkonnast. Kõik tehingud on teinud pika teekonna läbi komisjonide ja minu lauale jõuab dokument viimase allkirja panemiseks. Üldjuhul ei puutu ma kokku nende inimeste või firmadega, kes kortereid või rendipindu saavad. See ülesanne on komisjonidel. Ülalt alla ei ole läinud vist ükski tehing.

Mina ei ole lekitanud ühtegi dokumenti. Robert Lepikson on arvanud, et andmed läksid välja revisjonikomisjonist. Tallinna linna põhimääruses on punkt, et kontrollimise tulemusi ei avaldata enne revisjonikomisjoni vastavat otsust. Paraku esitatakse ajakirjanduses juba praegu lõplikke poliitilisi ja juriidilisi arvamusi.

Volikogu esimees juhib Tallinna kui terviklikku süsteemi, kus on kümneid valdkondi. Mul on väga raske hinnata, kas Vähi oli iga üksiku õigusaktiga kursis või mitte. Tema sai korteri seaduslikult ja on sinna ka väga palju investeerinud.

Algselt oli see väga halvas seisukorras mitteeluruum. Pakkusime seda pinda ka Venemaa suursaadikule Trofimovile, aga tema loobus.

Olen erakonna juhatuse liige ja sain ka protokolli kätte. Juhatuse viiest otsusest ei puuduta ükski mind (näitab protokolli -- toim).

Iga kellamees võib rääkida, et Ott otsustati vabastada.

Rääkisin enne haigestumist Lepiksoniga päris tihti. Ta ei ole mulle kunagi öelnud, et pole mu tööga rahul või tahab mind lahti lasta.

Mõningates linnaelu punktides on meil eriarvamusi. Ka Lepikson ei saa kuulutada täna absoluutset tõde, sest tal on võrdlemisi väikesed kogemused nii keeruka linna nagu Tallinn juhtimisel.

Arvan, et kõigepealt peaks selles küsimuses tulema koonderakonna otsus, sest kesklinna vanema koht on koalitsioonileppe järgi meie parteil. Jah, minu lahtilaskmise võimalus on ka linnapeal ainuisikuliselt, ent siis peab tal olema selleks motiiv ja seaduslik alus.

Aktsepteerin ka linnapea õigust komplekteerida oma meeskond. Kui ta peab seda vajalikuks, leiab ta minu kohale kindlasti uue väärika mehe.

Ajakirjanduselt võiks küsida, näidake 39 paberit, millele ma olevat alla kirjutanud. Jah, mulle oli ette valmistatud 39 korraldusprojekti, aga keegi ei saa ka sundkorras minult nendele viseeringut.

On täielik lollus, et ma olevat esitanud taolised paberid Lepiksonile. Renti ei saa tõsta mitte ühelgi kultuuriasutusel. Teeninduses, kaubanduses ja bürooruumide puhul tuleb seda teha väga ettevaatlikult, arvestades siduvaid lepinguid ja seda, kui palju nad on neissse pindadesse investeerinud.

Vähiga ei ole sellel teemal juttu olnud. Ma ei näe, et asjad peaksid halvaks minema.

Vähiga oleme rääkinud, et oleme ühes erakonnas ja oleks kahetsusväärne, kui partei juht ei toeta juhatuse liiget ja vastupidi.

Toon näite 1992. aastast, kui Edgar Savisaar võeti peaministri kohalt maha. Ta elas Lasnamäel ja korterieraldus oli talle juba varem tehtud Roosikrantsi tänavale. Asendasin tollal oma ülemust ja mulle tuli massiliselt telefonikõnesid, et Savisaar ei ole homme enam peaminister ja ärge vormistage talle Roosikrantsi tänava korterit. Ütlesin aga, et taastatud Eesti Vabariigi esimese peaministri puhul ei tohi olla konjunkturist ja kirjutasin paberile alla just siis, kui ta valitsusjuhi kohalt maha võeti.