3 märts 1997

Teedevõrgust

Tallinna linnas on suurt kära (ja muidugi ka ummikuid) tekitanud üle 200 miljoni maksev Tammsaare tee pikendus, üle mitme aasta suurim tee-ehitus. Millal linna eelarve järgmise seda kaalu tee või tänava välja kannatab, ei oska täna vist keegi öelda.

Väljaspool pealinna on tähelepanuväärseimaks teeprojektiks tõusnud Tallinna--Tartu--Luhamaa trass. Mitte päris kiirtee, aga kiirtee tunnustega esimese klassi maantee, nagu ajakirjandusest on läbi lipsanud. Selle maksumusena on nimetatud kaks ja pool miljardit krooni ning objekt on arvatud riiklike prioriteetide nimekirja. Millal uut teed mööda sõita saab, on praegu samuti selgusetu. Sel aastatuhandel vast veel mitte.

Kui Tartu suund on vastuvaidlematult esimene prioriteet, siis järgmisena võiks Eesti riik mõelda laiemalt kogu teedevõrgu väljaarendamise peale. Õigemini leida vahendeid teede ehitamise jätkamiseks. Peale Tartut peaks ette võtma Pärnusse ja sealt edasi piirini mineva maantee. Selle valmimise järel tuleks korda teha ka Tallinnast Narva kulgev trass. Nii saab pealinnast startides kolmes põhilises suunas kiiresti ja ohutult mistahes Eestimaa punkti jõuda. Ning nimetatud punktidest ka Tallinna poole lennata.

Sellega ei tohi suurem teedeehitus siiski veel lõppeda. Mingil ajahetkel peaks mõtlema ka Pärnust algava, läbi Viljandi ja Tartu kulgeva ning teist otsa pidi Kohtla-Järveni ulatuva maantee peale. Tulemuseks on kaardil poolikut ämblikuvõrku meenutav teedeskeem. Ääremaid oleks Eestis sellisel juhul kindlasti vähem, sest pea iga piirkonna lähedusse jääb mõni oluline maantee. Ja kus siis hakkaks alles elu õitsema! Igaühel võimalus maksimaalselt mõne tunniga Tallinna lennujaama või sadamasse jõuda. Ning sealt edasi ülejäänud maailma avastama.

Hetkel kuum