Tegin pattu

Nädalapäevad tagasi sai ümber tähtaeg, mil kõik endast ja teistest lugupidavad isikud pidid riigivõime informeerima oma eelmise aasta tuludest. Täites tühjad lahtrid tuludeklaratsiooni paberi(te)l.

Kuid vanasõna «kes hiljaks jääb, see ilma jääb» siin ei kehti. Hiljaks jäänu ei jää millestki ilma, vastupidi -- elu läheb hoopis põnevamaks. Kui, siis jäädakse ilma ehk suuremast summast rahast, sõltuvalt deklareerimata jäetud tulu suurusest. Maksuametil on tervelt kuue aasta jooksul õigus patustanu pihtide vahele võtta. Kuigi, õnneks on veel kuni juulikuuni aega, enne kui asi päris karmiks läheb.

Minagi sain patuga hakkama, nagu pärast kella kukkumist selgus. Kui üks Eesti pankadest mulle veebruaris kirja saatis, siis ei osanud ma sellele veel erilist tähelepanu pöörata. Kirjast selgus, et pank on eelmise aasta jooksul minu arvelduskontole makstud intresside üldsummalt pidanud kinni tulumaksu ei vähem ega rohkem kui tervelt 27 Eesti senti. All paberi nurgas seisis, et käesolev tõend on mõeldud esitamiseks maksuametile tuludeklaratsiooni lisana. Kuna deklareerimise tähtajani oli jäänud rohkem kui kuu aega, siis vajus see paberitükk unustusehõlma.

Nüüd aga selgus ühe kolleegiga vesteldes, et nimetatud kirja ignoreerimine võib kaasa tuua suure karistuse. Maksuametil on õigus nõuda minult deklareerimata tulu sisse poolteisekordselt. Seega lausa 40,5 senti. Kuid sellega ei pruugi asi veel piirduda. Riik saab mind karistada trahviga viiekümne päevapalga ulatuses. Et eelmisel nädalal miinimumpalk teatavasti tõusis, siis suurenesid ka kõiksugu trahvid.

Kõik ainult 27 sendi pärast! Edaspidi tuleb tähelepanelikum olla, see võib osutuda majanduslikult soodsamaks. Kuid luuletaja Hando Runnelgi küsis kunagi: «Kuidas tunda pattu olles patuta?»